Ärakäimine andis ajutise vabaduse. Nüüd näib see illusioonina, unenäona, helesinise peitepildina. Tagasi mandril, tagasi põhjatus kohustustekeerises.

Millal saan piisavalt magada?
Kas minust on saamas kohvisõltlane?
Miks järelmõju ei kesta kauem kui tagasisõit?
Kas minu tulevik võiks olla keset kadastikku ja lambaid?
Miks Tartusse naasmine head tunnet ei tekitanud, vaid pinget?
Mismõttes sõidab laev Kuivastusse ainult pool tundi? Ja kus lõpeb Muhu ja algab Ösel?

Ja neid küsimusi on veel…