Silja jõudis nii äkitselt Tartusse, et pidi mind natukene Raekoja platsil ootama. Ta soovis mulle õnne ja mina talle. Me mõlemad saime ju aastakese vanemaks. Hiiretipsid, mille ta mulle kinkis, on lihtsalt armsakesed.

Kuna Silja kirjutas pikalt sellest, mida me tegime, siis ma suurt lisada ei oskagi. Oli neli silda kuuest (viiest), olid turistipildid ja kesklinn risti-rästi, oli vaimustus raamatupoes, kõige olulisem lause ja palju muud. Olid sellised jutud, mida MSnis ega telefonis ei räägi. Pikad jutud, mis olid mõeldud meile kahele. Ma täiesti tunnen, et meil on mingi Kalade värk teatud asjade suhtes. Ja viieaastast vanusevahet ei olnud ka kusagil. Ma räägin sulle, et ma tahaksin hoopis sinuga koos Haapsalus koolis käia ja sinu toredate tüdrukutega seltsida.

Ma mõtlen, et peaks puhkuse hilisemaks nihutama ja augustiks Haapsallu kolima. See oleks suurepärane suvi. Ja neid kilomeetreid, mis me koos ära kõnniksime. Ketsidega ja paljajalu, pimedas ja valges. Siljaga koos oli vahva. Ja ma ei vedanud teda salajasse laborisse ega teinud temaga bioloogilis katseid.