Laagris oli vahva. Lund oli parasjagu. Kes tahtis, sai end seal oimetuks suustada, kelgutada või niisama mürada.
Mida ma ei tahtnud, oli nohu. Ja ma sain selle. Maja köeti nii kuumaks, et nina oli pidevalt kinni. Pühapäeval sain õues külma ja nüüd olengi nohunina valmis. Kolm korda võid arvata, kas mul on hea olla.
Ma ei viitsi isegi korralikult rääkida. Haige asemel on lihtsam öelda aige. Hea asemel ea. H-tähte ei jaksa ääldada. Parem ei teeks midagi. Noh, viinamarja või mandariini võiks süüa. Une meelitavat kutset pole mõtet mainidagi.
Apteegis on tore käia. Saab rohtu ja teenindus on sõbralik.
Tegelikult h-häälik eesti keeles sõna alguses ei hääldu. Nii et seega ongi õige oopis: ääldu, oopis, ooletu, obune, ärg, õiskama jne. Ainult paraku kõnekeel muutub aja jooksul ja välismaiste mõjude ning lihtsalt ka keelereeglite vääritimõistmise tagajärjel rühib see sõnaalguse heliline (eliline:)) “h” ikka keelde sisse. Ja ega ses iseenesest midagi halba olegi, sest mida saabki olla halba selles, kui mingi asi loomulikult muutub.
Aga kui vähegi võimalik, siis vasta Hypnose ja Morpheuse meelitavale kutsele ning lase end viia ulmade kaunisse riiki. Ära pane kinnivajuvaile silmele vastu. Kui üleval oled, siis näri tõepoolest vitamiinirikkaid taimi ning joo head teed. Jõudsat paranemist!
Aa, seda tahtsin veel öelda, et mulle ka tegelikult apteegis meeldib:)
Aitäh, nii ma teengi. :)
Mul ka nohu :(
Kus laagris olite? Suuskasid/kelkasid ka siis ikka?
Saa ruttu terveks:)
Nohu on jama. Kurk on ka nüüd kähe. Vahepeal viskab väikest palavikku ka.
Laagris olime Põlvamaal, Relvo motellis. Mina suusarajale ei läinud, võistluse ajal panin küll suusad alla. Ja natuke kelgutasin ka. Ja müttasin niisama lastega metsa all ja hoovi peal ringi.