Pea natu-natukene valutab. See on laste, tegelikult peamiselt ühe lapse kisast. Säh sulle jõulupidu kolleegidega! Ei, ma ei kurda, üldiselt oli tore. Talvine raba oli kaunis, päikeseline sinitaevas niisamuti.

——

Pusal oli meie kokkusaamine meeles. Homme siis. Millalgi. Eile olin veel võõra poisi pärast eufoorias ja oleksin võinud julgelt Pusale silma vaadata ja nalja temaga teha. Nüüd olen väsinud ja (mure)mõtteis. Ma ei tea, mis ma homme olen. ?

—–

Aastavahetus on saast üritus. Ma ei viitsi enam. Viimaste aastate jooksul tähendan sel ajal tujukust, vihaseid ja nähvavaid tundeid, vastumeelsust. Mitte teiste juures, vaid iseendal. Millegipärast see ei meeldi mulle. Ei taha.

Üks tore tüdruk tahaks siia tulla uut numbrit vastu võtma. Ja mul oleks selle üle hea meel. Aga… need agad. Pole endalgi kohta, kus olla. Kodu on vaid ruumid, kus on mu asjad. Mul pole tont-teab-kui-kaua külalisi käinud. Kui ma oma elamise saan, siis on külalised oodatud.

Homme siis näeme. Kõike. Või mitte midagi.