Käisin täna Rakveres, mis on üks mu lemmiklinnadest. Kui ekskursioonibussiga mägistel tänavatel ringi sõitsime, meenusid need korrad, mil seal suvekuumas ringi uitasin. Salamisi mõtlesin “Minu armas linn! Nii hea on tagasi olla.” Tavaliselt tunnen sedasi Tartusse tagasi jõudes. Aga Rakvere oleks nagu teine kodu. Lihtsalt.
Seal asub ka mu kõige lemmikum kohvik. Kuidas oleks tahtnud sinna minna! Oleks tellinud tassi suurepärast kohvi ja tüki imehead kooki ning akna all istudes lumesadu oodanud. Mmm! Unistus.
Kui lumi maas, tahaksingi tagasi minna. Et talvist linna näha ja end hästi tunda.
Mis teema sul selle Rakverega õieti on?
Vabandust, et ma nii formaalselt ees- ja perekonnanimega esinesin. Mul lihtsalt oli täisnimi vormis sees miskipärast:)
Polegi suurt teemat. Mulle lihtsalt on see linn meeldima hakanud. Armas väike kohake. Linnuse varemed ja suur tammik (tegin seal ju oma välitöid), ilusad vanemad majad, maastik, mõnusad kohvikud ja kõrtsud. Meri on ka lähemal kui Tartus. :)
Suvel sai seal vabalt ringi uidata, kartmata eksmist või pahatahtlikke pätte. Keegi ei kiirustanud arutult, autojuhid lasevad viisakalt üle tee minna, kohvikutädiga saab vabalt juttu ajada paar sõna. Selline hubane olemine.
Kedagi kallimat või säänset mul pole seal olnud. Üks hea tuttav elab seal, aga meie suhtlemine on soiku jäänud.
Sa oled nii nunnu!!! :)
Ma saan sinu ja Rakvere suhtest (:p) täitsa hästi aru :) Mu tunded Viljandi vastu on üsna sarnased :) Just suvel kuumaga on seal eriti mõnus ringi uidata – lossimäed ja vaade järvele. Võrratu!