Olen ikka paras sooda küll. Tõmblen siin-seal asjatult ringi, selle asemel et keskenduda olulistele asjadele. Nagu näiteks retke korraldamine, eksamiks õppimine, seminariks valmistumine. Mis mina teen? Uurin, miks töö e-postkasti pole kaks päeva ühtegi kirja tulnud. Unustan kirjutada avalduse, kuigi seda alles tund aega varem teha lubasin. Toidupoodi minnes ei avanenud uksed, mistõttu arvasin, et minul on midagi viga, aga kindlasti oli probleem ustes. Mõtlen pidevalt, mida teha on vaja, aga saaks siis tehtud ka midagi… Keskendumishäired, väsimus, liigne muretsemine?
Silja arvas, et see on hetkeline segadus, mis põhjustatud üleväsimusest. Ta soovitas mul õhtul ülbelt magama minna ja mitte ühelegi kohustusele mõelda. Tark ja õige soovitus. Ja mis mina tegin? Tegin tassi kohvi (sest tee on otsas) ja hakkasin eksamiks õppima (sest tolle hetkeni polnud ridagi loetud). Kui kell oli 00:43, tegin pausi ja kirjutasin selle postituse. Pesin näo puhtaks ja hakkasin „Sõpru” vaatama (tegelikult ma tean küll, miks ma ühelgi õhtul varem magama ei jõua).
Kell 01:44. Vaatan veel ainekavad üle ja siis on tagumine aeg teki ja padja vahele pugeda.
Sa oleks ikka pidanud magama minema! Ai-ai.
Ma tean. Aga siis ma poleks eksamit ju ära teinud… Palun vabandust! Enam nii ei tee.
Ah et sina oledki siis Na2CO3? Tead, tee mis tahad, aga ma ei usu eriti:)
Kui ausalt üles tunnistada, olen ma ise ka nii teinud ja end ära kurnanud.