Mõned sentimeetrid jäid puudu, et tumesinine auto oleks mu põlved sodiks sõitnud. Hakkasin Mäki juures üle tee minema, kui järsku selja tagant pööras auto ette. Hirmus hoog oli tal sees, kummid vilisesid all. Õnneks sain nii mina kui tema pidama. Auto seisis, mina kõndisin ümber auto teisele poole teed, roolis olev noorem mees vist hõikas veel “Ma ei näinud…”. Ma ka ei näinud, ta tuli nii järsku. See oli väga napp pääsemine. Varem pole ma nii lähedal auto alla jäämisele olnud. Tõsiselt. Hea, et oleks pole olemas.