Tänane tüüne hall ilm on isegi hea. Mina ei kurda. Las olla jahe. Sest mina panin punase kampsuni selga. Olgugi et aastatepikkusest kandmisest on varrukad välja veninud (just nii pikaks, et külmetavad käed sinna peita) ja topiliseks muutunud. Soe on. Emotsionaalselt soe.
Õrn vihmasabin ka ei häiri. Eile hilisõhtul istusin diivanil ja kuulasin tilkade rabinat aknaklaasil. Rahustav heli. Eriti nüüd vajan ma midagi meelelist, mil ma öösiti rahutult magan ja hommikul ärkamise eel sürre ja lausa haigeid unenägusid näen. Ei taha tänasest unenäost rääkidagi. Ööd ei ole head magamiseks. Ööd on paremad mõtisklemiseks, lugemiseks, tänavameetrite mõõtmiseks.
ma tahan ka vihma. ma pole Tallinnas täna vihma otsa sattunud, kuigi on sadanud kusagil. räägitakse.
Sa tegeled täna blogi välimusega? päeval oli teine.
kusjuures mina magan ka halvasti. mitu nädalat vist juba. uni on rahutu ja enamasti ka unenäguderikas. ja need unenäod on sellised, mille kohta hommikul mõtlen, et “ah, ma ei tahagi teada, mida nägin”. mingi magnettormide ja halbade kuuseisude aeg?
Aga ma tegin kaminasse tuld üle hulga aja. Lahe oli.
myself, ma olen jah tükk aega oma blogi kujunduse kallal suskinud. Nüüd on järgmise hooni rahu majas.
pirtsu, ma ei tea, miks uned on halvad. Vahel lihtsalt on. Ei ole just meeldiv.
Kaminatuli on lahe, aga mul pole kuskil kaminat.
Mul on suur must kampsun. Praegu on seljas ka. Ma magasin isegi sellega. Teatris. Mmmm. Pai.