Kuigi juulikuu on tiksunud peaaegu poole peale, kirjutan ma järjekindlalt kuupäeva järele „juuni”.
Keegi mängis väikest lõõtspilli. Aeg-ajalt oli vaikus, siis oli taas kuulda särtsakaid lõõtspilli helisid. Mõned suved tagasi võis aianurgas kuulda bändiproovi paar naabermaja eemal.
Ronge kuuleb nüüd ka päeval. Esmalt hoiatav kell, seejärel rataste kolinal veerevad vagunid.
Muruniidukid. Aedades askeldavate naiste ja meeste hõiked. Piiritavad pääsukesed. Allakeritud akendega autost kostuv tümps. Kastmisvoolikust kaarena väljuv vesi.
Kas Päikest ja tema sära on ka võimalik kuulda? Suviti on see pea
alati olemas. Vikerkaart? Sügisel virmalisi? Nad räägivad vilkudes
nii intensiivselt, ikkagi me ei kuule neid. Kui saaks puude käest
küsida siis võiks ka Vesi ütelda, millest ja kuidas tema tuli.
Salahilju hiilivad nad me ümber öödes, jalajälgi ei jäta nende pehmed sussid.
Päikese, Vikerkaare, Vee, Virmaliste, Puude ja muude heli on igaühe jaoks isemoodi, ehk. Iga kõrv kuuleb neid nii, nagu ta kuuleb. Kui kuuleb.