Melanhoorsus võtab võimust mu sees. Just niisamuti kui aasta tagasi. Ajab oma pikad juured sügavale mu hinge ja südamesse ja mõistusesse. Sina ei tea seda, sest ma ei näita välja. Ma räägin sinuga ja ütlen, et kõik on korras (kui sa taipad küsida). Ongi. Kõik on korras. Ma hingan ju. Liigun. Räägin. Kuulen. Näen. Tunnen. Jah, tunnen… luulusid. Surmani ristiks kaelas need. Mina ja mu lõputu roosamanna fantaasia. Suurepärane omadus, või lausa võime (kes teab?), kui sa oled kirjanik. Ehk peaksingi hakkama kirjanikuks? Kardan, et mu lood oleksid ühetaolised ja huvitavad vaid mulle endale. Samas – ei välista, et peagi tuleb ehitustööd ette võtta. Bordumajas. Selles roosas, kus melanhoorad kogunevad. Kus melanhoorad pelgupaiga leiavad, sest mujale pole minna. Mu sõrmenukid varsti veritsevad häärberi uksele koputamisest. Palun vabandust. (Siinkohal tahaks ühele inimesele midagi öelda, aga ma ei ütle. Mitte avalikult.)
Täna võiks sooja vihma sadada.
Noh, ma leian siin ikka positiivse noodi üles – inimesel on emotsioonid, ta ei karda neid väljendada neti kaudu ning ta tunnistab, et tuju on kehva.
Ma arvan, et Evu peaks rohkem jooma külma piima-mahlajooki ning nautima sooja päikest ja tõusma varakult, et näha päikesetõusu. Kui see on nähtud, on tuju maru hea ja kerge tunne on. Võib kohe sinna koos päikesega magama jäädagi. Ää muretse, elul on palju anda :)
Ajasidki mul suu kõrvuni :D
Piima-mahlajoogi ja päikesetõusu lisan päevaplaani.
Elul on tõesti palju anda. Palju head.