Vahin niisama arvutiekraani. Passiivselt. Suunurgad kergelt allapoole kaardus, silmad nagu kalal tühjust täis. Radioblogist kostuvad helid lipsavad kõrvust sisse. Miski muu mu tähelepanu ei püüa, muusika kah vaid muuseas. Inimesed on ära. Mujal. Oehjah, tegelikult on kodus üks külaline, sugulane tegelt. Ma varsti lähen tagasi ja räägin temaga veidi juttu.

“Ära” on oluline sõna, mitte parasiitsõna. Väga oluline sõna. “Unusta ära!” versus “Ära unusta!”. Saad aru, ju?

Selg on päikesest punane. Teistele kehaosadele päike ei hakka külge. Ainult seljale. Eks ma välgutan säärte asemel selga siis. Nojah, kui ma nii hoolega raamatut ei loeks tekil peesitades, siis ehk saaks mujaltki jumekamaks. Aga muud pole ju teha, kui lehekülgede kaupa sõnu neelata. Niisama muhklikul murukamaral lesida ei viitsi.

(Kui sina oleksid siin, istuksime Emamerel pontoonide peal ja sulaksime öösse.)