Tuiasin linna peal ringi. Päike paitas soojalt. Emajõe ääres oli murul peesitajaid küllaga. Istusin omaette ja sirvisin viimast Värsket Rõhku. Kõrvalpingil maandus teismeliste seltskond, kes arutles hipide, maailmarahu märgi ja muu hipidega seotud atribuutika üle. Mind toodi tagaselja vist emase hipi näiteks. Läksin minema, sest tahtsin vaikust.

Kiikusin nägu päikese poole, olin niisama, üritasin sõlmi endas lahti harutada, kuid leidsin, et las olla. Mõnikord teeb mõtlemine asja segasemaks. Nii et las olla, las jääda. Ma lihtsalt ei tohi enam. Ei tohi. Kui ma veel niimoodi teen, löö mind, kõvasti.

Kiikusin, kuni päike õhukese pilveteki peale tõmbas. Kuu juba kekutas oma mägedega sinises suvetaevas.

Mõtlesin, et võiks olemas olla näiteks mobiiltelefonid, mis saavad su tunnetest aru. Et kui midagi kahtlast toimub su peas, lased mõttejooksul väärale teele minna, siis telefon hakkab piiksuma ja ekraanile ilmub vastav tekst. Nt “Lõpeta need mõtted! Kohe! Unusta ära!” Ja sa ei satukski keerisesse.

Hea oli olla omaette ja niisama, lihtsalt silmad kinni või jõevett vahtides. Samas oleks tahtnud väga kellegi seltsi. Kedagi, kes oleks naerma ajanud. Või midagi. Ma tean, et sõbrad on olemas, ma tean. Aga ega nad iga kord saa sinuga olla. Ei peagi nad alati sinu vingu ja hala kuulama, eriti kui ise selles süüdi oled. Kasva suureks, ütleks ma endale seepeale.

Täna öösel ma kavatsen sügavalt magada.

* Ühele prügikastile kirjutatud sõnapaar.