See oligi liiga lihtne. Midagi pidi viltu minema. Ja läkski. Õnneks mitte bacaga seoses.

Hoopis minu endaga. Trummar viskas mu eile autoga Kristeli juurde ära ning kõik oli kena kuni ma autoukse pärast väljumist kinni lõin. Lõin nii, et parem nimetissõrm jäi vahele. Algul veritses pisut, kuid pärast paistetas üles nagu vorstike. Nüüd on mul kange, paistes ja tuikav nimetissõrm, ning küünealusel sinikal on pooled vikerkaare värvid esindatud. Kogu (parema)käeline tegevus on häiritud, õhtul ei lasnud valu magama jääda. Kui ma iga kord kooli lõpetades oma parema nimetissõrme ära lõhun, siis ma ei taha enam ühtegi kooli lõpetada.

Tund aega hiljem. Muidugi sain ma suure sahmaka paduvihma kaela ja olen märg nagu kala vees. Loodetavasti ei saa ma nohu. Muidu on vihm hea, peseb tänavad puhtaks. Kuigi Rüütli tänav meenutas rohkem Emajõge kogu selles hulpiva sodiga. Suurepärane ilm flirtimiseks, juhul kui sa mõne kena noormehega (või neiuga) koos üle lompide hüppad või samas kangialuses varju all oled. Ilm teab ja ühendab.