Pea käib pisut ringi. Nii põetud haigusest, esimesest kevadisest tuulest ja päikesest kui ka liigsetest bittidest, mida ma kahenädalase pausi järel ohtralt tarbima asusin. Fookuspunkti on raske hoida, kuid haiguse ajaga võrreldes lihtsam. Tuleb lihtsalt pea paigal hoida ja silmad ühte täpikesse vaatama suunata. Ära liialt keeruta, muidu leiad end varsti põrandalt tolmu sisse hingamas.

Aeg on märtsmidagi, talv kestab endiselt. Kuni lumi läinud ja puud rohetavad, pean end soojas hoidma. Ei usalda ma esimest kevadepuhangut. Salakaval soe ja aevastama ajavad päikesekiired võivad mulle palju kurja teha. Minul on veel talv, nii et ära imesta, kui mind hoolega sissepakitult lompide vahel kekslemas näed. Kevad tuleb sirelitega. Kohe varsti on lemmikaeg käes.

Kes poeb urust välja, kes sügavamale urgu. Bacasaurus ootab kannatlikult (mis muud tal üle jääb) ja juhendaja kannatamatult (oodaku aga). Tähtajani umbes täpselt kaks kuud. Kas jõuame, arvestades, et andmetöötlus venib juba… mis see nüüd juba teeb? – aasta? Puust ette ja punaseks, palunaitäh, siis saate kasvõi kuu pärast mu köite riiulisse tolmama panna.

Kirjad. Paar kirja lubasin kirjutada juba enne haigust. Natuke veel ootust. Kõike korraga ei jaksa, puhtfüüsiliselt. Kirju minule, rohkem küll teateid ja rekalaami, on postkastides poolesaja ringis. Üks postitigu käis ka sel nädalal. Tegi mu rõõmrõõmsaks. Ent kummaline, kummaline on see suhe minu ja Tema vahel. Aru ma ei saa, mida ta mõtleb. Kui saaks…, kui saaks need jutud kord räägitud. Siis saaks ehk lõpliku lõppu ja võib olla uue algusegi. Te(e)mat ei puudutada enam või, liiale läheb.

Ja jutud. Ma tahaks nii palju rääkida jutte teitega. Ja näha nii mõndagi inimest teiselt poolt ekraani. Kas kunagi kõnnime? Ja jalgu puhates joome teed. Ja jutleme. Kas jah?