Vana aasta lõppedes olid jalas uued saapad. Alles ostetud, lõhnates mõnusasti naha järele, villane soe vooder kohev ja pehme. Uued ja kenad. Keegi ütles küll, et kirsad, mis andis neile ka nimed. With love from Russia. Russian winter. Peaasi, et soojad ja minu jalas. Niisiis, vana aasta lõppes, uus algas, jalas uued saapad. Hommikul koju jõudes oli oi kui hea nad jalast võtta, sest muidugi nad hõõrusid. Sissekandmata ju. Küllap tajusid nad mu vastumeelsust, mis kohe pärast ostmist tekkinud oli. Ent ma leppisin uute saabastega juba samal õhtul ära. Panin nad jalga ja leidsin, et nad ikkagi on head uued saapad. Nad hõõrusid siiski. Sissekandmata ka ju veel. Küll jõuame. Eks, mu uued saapad, meil veel kena talve ees?!

Kand veel katki, plaaster peal, aga ikkagi uued saapad tegid jalga pannes haiget. Seega vanad saapad. Nemad on samuti head, aga kui lumi ja külm ikka sisse tuleb, siis pole ka haigus kaugel. Lumes ei saa sumbata, vihmaski mitte. Andke andeks, et teid välja vahetasin, aga nii see kord on. Miski saab läbi, miski tuleb asemele võtta. Te teete endiselt head mulle, hõõrutud kannaga saan teid, vanad saapad, jalaga panna. Teie enam ei hõõru. Kas kunagi üldse tegite mu jalgadele haiget? Ei mäleta enam… Enne teid olid mul ju nood pruunid saapad, ka nahast. Kaua-kaua, kuni päris katki läksid. Kunagi olid nad kõik uued. Kunagi saavad kõik uued vanaks. Me kõnnime veel!