Ärkasin kell 13. Öösel kolisin taas diivanile magama, kuna enda toas oli nii palav. Hommikul saabus L-lt sõnum, mille läbi une läbi lugesin, kuid siiani pole suutnud vastata. Pärast ärkamisjärgset nuuskamis- ja köhimismaratoni suutsin end sisse pakkida, et linna minna. Käisin arsti juures (rõõm üle pika aja oma perearsti näha :), raamatukogudes (lõpuks sain A.Gavalda “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks”) ja pangas (ootasin 20 minutit järjekorras, siis teatas lollakas tabloo, et pean minema 1. kabiini, kuid tegelikult polnud see õige koht. Krt, tehke oma tabloo korda! Vähemalt sain asjad aetud). Nõme oli seal passida oma paksude suusapükste, sall ninani tõmmatud ja kergelt palavikulise olemisega. Nagu ilmatuma tobe kubujuss. Vähemalt soe on õues ringi liikuda.

Aastavahetus möödub taas haigusepoisi käevangus. Sagedusega üle aasta või kahe olen ma aasta lõpus haige. Eelmisel aastal olin terve, seekord haige. Igasugused peoplaanid ja kuhu kellega minna mõtted pole hetkel sugugi nii aktuaalsed kui enda tohterdamine. Aastavahetus kodus? Jama variant, aga mis teha. Kui ilm lubab, ja tervis kaa, siis ehk kepsutan tunnikese linna peal. Sissepakituna ja ravimite-taskurättidega varustatuna. Ajee! Muide, ma nuuskan kaks-kolm pakki taskurätte päevas. Mitu sina?

Rohkem sooja jooki, Vietnami salvi, tablette, pirnidzinnimaitselist köharohtu ja nohuaerosooli, raamatuid ning positiivseid mõtteid. Mulle ja teile!