Jõulud möödusid, tänan küsimast, üsna normaalselt. Jõululaupäeval olin põhimõtteliselt üksi, kuid õhtul enam mitte. Päeval panin küünlad põlema, kütsin ahju, keetsin kartuleid ja küpsetasin verivorsti. Sõin kõhu täis ja hakkasin telekat vaatama. “Röövlirahnu Martin” on väga hea film, Eestimaad on filmides alati niiii ilus! vaadata. Tahaks ise ka seal olla. Film oli hea nii kaua, kui elekter kadus, umbes pool kaheksa. Hetk enne seda saabusid ema ja õed maalt tagasi. Järgmised kaks ja pool tundi veetsime küünlavalgel, isegi hõõgveini soojendasime küünlatulega.  Soojaks sai küll. Käisin jalutamas ka, imelikku lund sadas, nagu nõelad, mitte helbed. Kui tagasi tuppa jõudsin, klõpsis õde lambi lülitit ja ennäe imet – elekter oli tagasi. Vaatasime “Armastus on see” ning saigi jõululaupäev otsa.

Järgmised pühad päevad möödusid üsna vaikselt ja igapäevaselt, kui ahjupraad välja arvata. Mina ikka nöhas ja köhas. Täna öösel kell 2 (või 3?) kolisin oma voodist diivanile magama, kuna liiga palav õhk ajas mu hullult köhima. Diivanil põõnasin poole kolmeni päeval. Tere tervis! Homme katsun arsti juures ära käia. Kaua ma siin kögisen?

Kingitusi ma ise pole teinudki veel, kuid see-eest sain mõned. Kursaõde kinkis mulle karbi Raffaellot, onu saatis Snickersit, emalt sain uued triibulised varvassokid, sõbranna saatis Rootsist kaardi. Elektronkaarte ja sõnumeid saabus ka natukene. Ainult jõulutunnet ennast ei saabunud. Ent tore oli ikka. :)

Veel meenus: kui ma jõululaupäeval bussiga kesklinnast koju sõitsin, andis minu ees istuv naisterahvas mulle mandariini. See oli vist kõige jõulum hetk. :)