Tuul… Tuul muutis Tartu täna suurlinnaks. Laperdavad lipud ja reklaamplakatid, lendlevad ja pöörisena keerlevad lehed, tehisvalgus, autod, autod, politsei- ja kiirabiauto sireenid, pisikesed puumajad pilvelõhkujast ärihoone taustal… Nii võrreldamatu tolle esmaspäevaga, mil elekter katkes. Nii tormakas, tolmune, anonüümne ja ebakindel. Kõikjal vaid tuledesära, mis pimestas. Autod ja juhid, kes pikivahest ega suunetule näitamisest midagi pole kuulnud. Head klaarimist kindlustuses! Buss, mis ristteel piduritest võika krigina saatel viimast võtab. Mööda kihutavad politsei ja kiirabi, peatuvad selle kummalise seltskonna juures, mida keset kõnniteed seisev koer vaatas. Esimene mõte: pussitamine. Mis tegelikult, ei tea.

Vastu tuult ruttan ühest linnaosast teise, et siis kohe kolmandasse edasi kiirustada. Sosinad on täna sobilikud. “Emake Maa, vaata mida sa oled teinud! Sa tegid Tuule!” Võimsad sosinad, mis tuule mühasse kaovad ja selles võimenduvad. Sirutan käed välja ja lasen tuulel end emmata.

Mis siis, kui ma vastu tuult jookseks? Või kui ma vastu tuult hüppaksin? Kas ta lennutaks mu meetreid tagasi? Tuulega võidu… Hoian kahe käega mütsi peas, muidu lendab veel peast. Võitlen sillal tuulega, kuid vastutulijaid ei paista iil üldsegi segavat. Kas tuul on vaid minu ümber?

Fantoomid ja kummitused. Müstilised tegelased. Väikesed ja vaiksed olevused ärkavad. Teisalt on muumitalv algamas. Ette valmistused talveuneks: kas moosipurgid on riiulil reas, kas tekid ja padjad on kohevaks soputatud, kas aknad-uksed suletud. Sätitakse end magusasse kuid kestvasse unesse, mis toob meelde suvised seiklused. Kui paks lumi maas ja ehk jõuludki möödas, mekitakse mustsõstrakeedist ja keeratakse külge. Kevadeni on veel aega…