Kesköö paiku heidan voodisse. Tunnen, et keha on väsinud, vajab und. Ent juba nädalaid kordub sama stsenaarium: laen ulmmõtetega hüpoteetilise relva, surun selle oimukohale ja päästan laengu valla. Järgneb tundidepikkune agoonia, püüd peatada olematute, toimumata sündmuste piltide jada oma peas. Pinged kammitsevad mu keha ja vaimu, vähkren rahutult küljelt küljele. Toas on palav ja lämbe. Kellalöögid annavad märku pooltundide möödumisest. Peagi kuulen kolmanda öötunni täitumist. Ainus soov on uinuda. Kõige õnnelikumad tunnid ongi need, mil ma ei taju ümbritsevat maailma, mil ma mitte millestki midagi ei tea. Tunnid, mil olen unes. Lõpuks annab kurnatud aju alla, juhuslik REM-faas haarab mu endasse. Tundmatu Miski armust magan kuni keskpäevani, et taas alustada päeva, mille õhtul ma ei uinu.

Veetsin kaks päeva toas referaati kirjutades. Istusin oma tagumiku lamedaks. Järgnevad kolm ja pool nädalat mööduvad samuti arvuti taga istudes ja kirjutades. B-töö, you know. Kuigi juhendaja arvab, et ma kevadel kaitsen. Ma tahan nüüd, talve hakul. Aga ma ei ütle talle enne, kui midagi on tehtud.

Maarja laulab:

Homme oleme nii, kui poleks meid olnudki,
kõnnin mööda sust nii, kui poleks sind tundnudki.
Kui palju anda ja võtta võib õhtu,
ei suuda näha ma veel me lool lõppu,
kuid ometi…
Homme oleme nii kui poleks meid olnudki.

Seisan akna all ja vaatan kollaseks värvunud kaselatvu tuules tasakesi kiikumas. Ah, võib olla nad ei kiikunud kah. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja. Ja meenusid need ja teised sündmused. Kõik oleks just kui kaua aega tagasi toimunud, kuid tegelikult mitte. Kõik on lihtsalt mu aju kolikambrisse surutud, kuid aeg-ajalt leian end seal tuhnimas. Aga kõik, mis on kolikambris, ongi vaid meenutamiseks. Mitte kasutamiseks. raputan pead, naeratan ja lähen eluga edasi. Sada ja üks tegemist on teha, käimist käia ja juttu rääkida.

TÜ raamatukogus näginn silmanurgast Andrise teisikut, ainult et õlgadeni juuksed olid sel poisil. Ja toda meeletult pikkade rastapatsidega geeniuspoissi ka.

Kaks päeva, mil ma kodust väljas pole käinud, tundub korraga meeletult pikk aeg. Ma ei tea midagi oma sõpradest ega kaheksas toimuvast. Vahepeal on välikohvikud kokku korjatud. Tänavaid katab kollaste lehtede märg ja libe mass, kohati lumevaalud. Aga kus mina olin? Esimene lumi läks minust mööda.