Mitte just kõige rõõmsam päev pole olnud. Tuju on kuidagi kõikuv, pisiasjadel lasen end närvi ajada. Ja kui ebaõiglane on elu – mu õde sõitis täna Soome rallile! Niisama üks sõber kutsus täna hommikul kaasa teda. Ja õde muidugi läks. Õnneks ta ka rallisõber. Aga kadedaks teeb ikka.

Tööl kah aeg venis, jäin taas kuhugi toppama, seega läks jälle kauem. Vastikult kleepuv on olla. Ilm nii lämbe ja umbne. Pähh! Kuhu äikesevihmajärgne lahe olemine on kadunud? Palun vihma, suurtes kogustes ja äikest ka natuke! Et õhk saaks selgeks. Ja ehk minu pea ka.

Minevik kah kummitab. Ma tean, et ma ise manan neid mõtteid esile. Aga ei taha, ma ei taha neid mõtteid. Ma ei taha seda! See inimene pole ise midagi teinud ega mina ka mitte, aga ometi uitab ta minu hämarates mõtetekoridorides ringi. Mine ära!!! See, mis ma Dakile mõtlemise kohta ütlesin, ongi õige tunne, mis vahel tekib. Vastik.