Hommik algas taas hilja, pärast 10-t. Olen tõeline unimüts: minu hommik on teiste lõuna. Ei saa kuidagi varem magama jäädud ega normil ajal ärgatud. Urr! Ju ma siis tõesti pole hommikuinimene, aga võiks ikka enne lõunat üles saada. Mida päeva poole, seda rohkem raiske ja kuradeid mu suust lendas. No jälle ajas see või teine olematu pisiasi meele mõruks. Oma viga, et niimoodi ärritud. Aga kui poest koju läksin ja pealtnäha 12-aastane poisike mult suitsu küsis, kadusid raisad ja kuradid hoobilt. Olin hämmingus. Kas noorus on siiski hukas? Kuidas nad saavad endale niimoodi teha? Miks noored, aga ka täisealised inimesed oma üht ja ainsat keha igasuguste ainetega mürgitavad? Keha pole ju prügikast… Arni sissekanne tsüklodooli kohta tekitas samuti õõvastust. Mulle tundus see kõik jube. Ise ei suudaks kunagi niimoodi…

Aga päev on lisaks meeleolule ka muidu helesinine. Taevas on ju helesinine, kuigi mõned kahtlased pilved tumestavad aeg-ajalt laotust. Meeleolu on juba urr-helesininsest rõõm-helesiniseks muutunud. Kolm korda võid arvata, miks. Ikka teie blogide lugemisest. ;-)  Ja sellest ka, et ma tean, kus Tema hetkel on. Ei mitte minu juures, aga peaaegupeaaegu. Tal ka eksamid ja kooli lõpetamine käsil, nii et ma ei sega Teda. Las õpib rahus. Ja kui juba tänamiseks läks, siis ma tänan ka teid kõiki. Lihtsalt niisama. Meid on ju meile vaja. :)