Ma tunnen end küll nagu äraaetud hobune, pole minust enam töö- ega lemmiklooma. :-( Ilgelt niru on täna olla. Ja et seda krdi vihma peab sadama, mul on jalad kogu aeg märjad. Kui mu Mina vähegi laseb, lähen pärastlõunal linna ja ostan omale korralikud jalavarjud. Sellised, mis mu jalad kuivad hoiavad.
Mõtlesin eile, et peaks mingi nõustaja või psühholoogi juurde minema. Ma tunnen, et ma ei oska enam iseendaga hakkama saada, eriti kooli poole pealt. Lihtsalt ei jaksa, motivatsiooni pole ka. Ema soovitas akadeemilise võtta, aga millegipärast ma arvan, et sellest pole kasu: hakkan niisama looderdama ja võib olla liiga palju väljas käima. Ja kes see pärast aastast pausi viitsib seda ülikooli lõpetada….? Ma ei tea, ei tea…
Heakene küll, lähen nüüd inglise keele testi tegema (nagu ma midagi oskaks). Eks näis, mis mu`st siis saab.
täna ei saja vihma.. see on hea :) .. ja koolistress on ka popiks saanud… ses mõttes, et on hakanud paljusid vaevama.. eriti peale suve.. ja eriti viimasel aastal.. mina olen ka sama meelt, et akadeemiline võib teha asja hullemaks.. et kui näiteks veel akadeemilise ajal tööle ka minna, siis ei viitsi üldse enam kooli tagasi minna… sestap võibolla tasuks masendust leevendada natuke teiste asjadega… proovida ju võib. kui asi hull, siis võib ju proovida nõrka antidepressanti (cesradyston ntx)… see on pigem toonuse tõstmiseks ja talve-eelsest pimedusest tingitud masenduse leevendamiseks. ma arvan, et aitaks küll… mingi asi peab ju aitama :)
Ma arvan, et ma hakkan kooliasju väga tasapisi otsast tegema ja teen nii palju, kui jaksan. Ja väike muusikateraapia kulub ka ära, käin nüüd klapid peas ringi ja lasen muusikal end hellitada. Antidepressantide asemel alustan vitamiinide ja korraliku söömisega. Minu enda väike taastumisprogramm, ehk on abi. :-)
loodetavasti on jah :)