No anna minna Annelinna! Kirjutasin pika teksti (õigemini soigumise) maha, ja siis pani nett end ise kinni. Megasuur tänu, eksole! Aga ma vist hakkan otsast peale, sest ma ei ole sellest pahast tundest veel üle saanud.

Mingil hetkel läks mul jälle tuju nulli, tunnen end praegu kuidagi nukralt ja üksildaselt. Arvan, et see võib tuleneda sellest, et Kristel läks täna oma kallikesega koos minema ning Lica on kah oma meha juures kodus. Nii ma siis olengi täna õhtul täitsa üksi linnas ja ei oska sellega midagi peale hakata. Ühelt poolt tahaks möllama minna, kuid samas ei tunne endas seda energiat, et teatud kõrtsis taas üksi passida ja tantsida. Ei viitsigi nagu eriti välja minna, sest vaikselt tekib juba tüdimus. Kuid jalutuskäigu vastu kellegi meeldiva meessoost isiku käevangus poleks mul midagi. Probleem aga selles, et pole sellist inimest kuskilt hetkel võtta. Mu meesisikutest sõbrad ei viibi kahjuks Tartus, ka ühtegi endist, pool- ega pärismeest mul pole, kellele helistada. Totaalne vanatüdruk! (Ainult kassid on veel puudu.) 
 

Võib olla on mu tuttavatel ja sõpradel, aga võib olla ka teisel pool kuvarit istujatel juba mu hädaldamisest kõrini, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui ma tahan olla kellegi jaoks eriline, et keegi mind armastaks. Tavaliselt lohutatakse mind sellega, et küll TA kunagi tuleb, ja et see võib nii ootamatult juhtuda, aga millegi pärast see ei mõju. Ma tean seda isegi, aga keegi võiks siis ju TALLE öelda, et ta minu poole astuma hakkaks või et TA midagi ette võtaks, et ma TEDA märkaks. Kannatlikud pidavat kaua elama, aga no vabandust väga – ma tahaks ikka noorelt (ka) armunud olla! Selleks nagu see aeg ongi. 
 

Heakene küll, surfan nats netis veel ringi, äkki leian oma kallikese kusagilt sealt  :-P