Miks on nii, et kui üks asi läheb halvasti, siis tundub kõik valesti olevat? Kui kusagil näen viga, leian neid igalt poolt? Kas see on lumepallina veerev pessimism? Eile oli tõesti selline päev, et kõik tundus valesti minevat. Õhtul kaheks tunniks see tunne kadus, kui trennis olin, ent koju jõudes tabas mind taas jõuetus. Aga võib olla oli see jälle tüüpiline naistehaigus – 24h kestev masendus, mis tuleb täiesti lambist (seda ütles üks keskeas meestuttav).

Täna ei saa väga nuriseda, sest:

1. päike paistab sinises taevas;
2. keskkonnatingimuste eksam läks suhteliselt normaalselt, kirjutasin rabadest nii et aitas;
3. mu kallis sõbranna saatis mulle maili;
4. arvatavasti saab taimede evolutsiooni eksamit ka järgmisel reedel teha (see tähendab rohkem aega õppimiseks);
5. Stiivo hakkas MSN-is minuga juttu ajama. Tema on inimene, kellega saab igasugust lobajuttu ajada.

Seega tuleb tänasest päevast võimalikult palju häid emotsioone ja positiivset energiat koguda, et nädala lõpuni vastu pidada.

Päikest kõigile!  :-)