Olen tagasi tänavail. Käin endiselt vanu radu mööda. Ringi asemel otse. Kuigi võiks vahelduse mõttes otsetee asemel ringiga minna. Teist teed mööda. Mitte alati pikemat teed, vaid lihtsalt muid tänavaid mööda. Sest kohale jõuab ikka ja teepikkus väga ei erine. Väike puust linn ju. Ainus vahe on, kas lähen üle mäe või ala mäe. Praegu liigun linna üle mäe ja koju ala mäe.
Külm on ikka veel. Õues. Maika, kilpkonnaga soe pluus, kampsun. Otsteta sõrmikud ja labakud. Sall ja too soojem müts. Paksud sukkpüksid, teksapüksid, soojad sokid ja saapad. Jope ja seljakott. Toas on soe, aga seinad ja põrandad õhkavad külma. Saab hakkama. Kui sa veel ei tea – mina ju see külmavares.
Uues kodus (blogikodus) olen end kenasti sisse seadnud. Teie juures olen ka juba käinud ja mõnel pool jälgigi jätnud. Kui ma kellegi ära olen unustanud, siis teata mulle. Viit sinu juurde saab lisatud :) Päris mõnus on siin. Värvilised seinad ja kena vaade. Palju ruumi ja nurgataguseid soppe. Avastamist veel jagub ja koha enda käe järgi sättimist ka. Tunne on juba päris oma. Hea on.
Kangesti tahaks istuda mõnusas soojas kohvitoas, kus kamin köeb ja vaikne muusika mängib. Jooks kakaod ja rummiga teed või kohvi iiri moodi. Suussulavat šokolaadikooki sööks, kohe kaks. Räägiks sinuga nunnudest asjadest ja inimestest. Naerataks ja õhakaks “Idüll!”. Vaataks aknast lumist Tartut, pakase kiuste tõttavaid inimesi, pekitüki küljes kõõluvat tihast. Ja käredast ilmast hoolimata tõdeks, et maailm on üks soe paik olemiseks.
Tore et sa siis tagasi oled. Tagasi Eva-Liisa.
Tore et sa oskad hetke näha, hetkedest lõngaga
koob unistuste vanaema kampsuneid ja vahel ka käpikuid. Kuidas muidu maailm sooja sisse saab.
Hei. Ma arvan, et eelmine ütlemine oli liialt lühike,
et selles oleks öeldud need mõtted, mida mõtlesin täna ja eile.
Ja et see oli siiski väga väga tähtis, sellest allpool, siis
otsustasin ennast pisut ületada ning vähemasti püüda rohkem öelda.
Oled sa mõelnud mida tähendavad sõnad? Tegelikult peaaegu mitte
midagi. Peaaegu üldse midagi. Püüa võrrelda sõnu “Ma armastan Sind.”
erinevate inimeste poolt öelduna, vähemalt mõttes. Ei tule ju
midagi arukat välja, naeruturtsatus ehk leiab tee palgele.
Niisiis tegelikult inimestele siiski miski meeldib, kuid need ei
ole sõnad. Tegelikult need on hetked. Inimestele kindlasti midagi
meeldib, võibolla lihtsalt meeldida ja kindlasti meedlivad Hetked.
Kirjutasin selle nüüd suure algustähega. Oled sa mõelnud kui kaua
kestavad hetked? Minu arvates kusagil poole sekundi juurest kuni
peaaegu viie sekundini välja. Miks mitte vähem? Sellepärast, et
kuigi me mõistame asju kiiremini on siiski vaja pisut pisut aega, et
öeldud, nähtut endale mõtestavaks mõelda ning hetkel oleks hetke meeldida.
Ja arukas inimene on üks isesorti olend, ta valib endale tähtsamad
meelepärased asjad, mitte sugugi kõik ei ole hetkes tarvilik.
Ja näha asju, ja kirjutada need asjad ja öelda ja kirjeldada tunnet,
ometi mitte ajas edasi liikudes, ainult hetke tabades, teades et
pärast Hetke tuleb alati tükk tühja maad, mägede järel muutub ka
maa tihti tasaseks, sa oled võrratu.
Niisiis jõudsin ma sinnamaale, et peale pekitükki näksivat tihast
ja šokolaadi ja kamina ning pakase jõudis Sinus Hetk alata sellest
kui sa ülesid “Idüll!” ning selle õhkamise järel oligi see Hetk olnud.
Sest kõik teised asjad olid juba teada, ning tihane keerutas ennast
pekitüki küljes ilmselt edasi või lendas ära.
Ja nüüd ma pidin ütlema, miks see oli mulle väga tähtis. Aga sellepärast,
et hetked on elus need mis jäävad, kuigi ka sõnad võivad meelde jääda,
kuid see kuidas sa asjadest kirjutad, need on ilusaid hetki täis.
Väga väga ilus. Ja sestap ma sulle esmakordselt ka blogisse kirjutasin.
Aga nüüd pean küll paraku lõpetama, sest see ei ole ju minu blogi,
ning võibolla ei lähe see üldse sulle korda, mida sinust teised,
tundamatud inimesed mõtlevad või meenutavad. Igatahes inimesed sinu
kõrval on kindlasti õnnelikud, vähemasti nii tunnen. Kuid kahjuks
lugedes mõnesid su varasemad kirjutisi, siis, … poisid kardavad
end sinuga siduda, sest sa oled nii täiuslik, liiga ideaalne ning
alguses nad kardavad seda. Hiljem kui nad aru saavad on
paljude jaoks juba liiga hilja. Aga laiskus ei ole viga.
Laiskus on omamoodi see ainuke elus edasiviiv jõud ;)
Inimesed leiavad ilmselt laiskusest endale aega ennast kõrvalt vaadata,
see aga tähendab enesele mõtlemist aga seeläbi muutuvad inimesed paremaks.
Inimesed saavadki elus ainult paremaks minna, see ongi elutee,
“aeg on kaotatud asjade hind” (S.Puiestee).
Pingback: eva-liisa » Salajasele lugejale
Oh. See oli nii ilus praegu. Miks mul ei ole selliseid kommentaatoreid?
Vastus: sest ma pole Evu.
Ole pai, Evu. Sind tabati. Lõpuks. Mul on hea meel.
Seda okalokapiku kommentaari lugedes tuli mulle endale meelde, miks ma kunagi sügisel su blogi pikemalt lugema jäin, Evu. Lisaks sellele, et sa olid kirja pannud mõned minu mõtted, mida ma ise ei osanud/tahtnud kirja panna, olid sa kirja pannud ka kõik need Hetked. See on õige, et hiljem ei mäleta sõnu vaid hoopis midagi abstraktsemat. Mina nimetaks seda ka Tundeks. Tunne, et täpselt nii peabki olema ja et kõik on ilus ja hea.
Oh, aitäh teile nende ilusate sõnade eest!
Nüüd on heam olla. Rõõm.