Ma… ma ei oska kohe midagi kosta eelmise postituse kommentaari peale, okalokapik. Sõnatu olen. Ma loen su kirjutatud ridu veel ja veel ja veel, ehk siis oskan midagi vastata. Kui üldse vastust on, olla saab. Midagi tahaks öelda, midagi sama ilusat. Sinu sõnad panid mu värelema. Nad mõjusid. Aitäh!
Ma tean, kuidas sa minuni sattusid, sest sa ise ütlesid seda. Aga kes sa oled, kas sa äkki tead-tunned mind, kas mina tean ehk sind, seda ma ei tea. Ehk ei peagi teadma. Oledki salajane lugeja, kes minu mõtetes midagi leiab ja oma mõtted vastu annab. Aga kui sa tahad mulle kunagi midagi öelda, nagu sa nüüd ütlesid, siis sa võid mulle kirjutada. Sinu otsustada. Minu e-posti aadrssi leiad Kasutusjuhendi alt. Oled ikka oodatud :)
Jaa, tahaksin väga, Sinuga rääkida.
Ning kunagi, millalgi, võibolla kindlasti, see võiks nii ollagi.
Sest Okalokapik on ka inimene ning tunded-soovid-vajadused tekivad ju
alati ootamatult, ja oleks siis ainult mõni Jõuluvana kes suudaks ja need kõik täidaks.
Tunded või nende pärast siis enestele aega leiamegi, kas pole nii, kuigi
enamasti neist ei räägita ja ei tea miks või mis seda ei luba.
Ning tegelikult on Hetked tõesti seotud alati Tunnetega.
Ju nad on siis omavahel nagu õed ja vennad. Kas nad on siis ka
nagu päriselus ikka juhtub – Tunded on vahetevahel Hetkedega tülis?
Võibolla sellepärast ei tahetagi nendega tegeleda, ning inimesed
leiavad armastuse Asjades. Neid saab leida ja kinkida, osta või vahetada, mitmeti,
kuid erinevalt Tunnetest nad ei ole mittekunagi sinuga erimeelt. Ja kindlasti see
on inimestele üks kõige soovitumaid asju üldse.
Tahaksid, et ma oleksin sinuga erimeelt?
Kahju, Okalokapikul ei ole isegi e-maili. Aga tänasest on. Ja kui sa
tahad mulle selles asjas või mingis muus asjas midagi öelda,
siis mitte et sa võid mulle kirjutada vaid sa saad mulle kirjutada: Okalokapiku e-mail.