Urr, andmetöötlus on asi, mis närvi väga kiiresti mustaks ajab! Vaja on ära teha paar lihtsat asja, aga ma ei oska neid lihtsalt teha, ainult keerulist meetodit kasutades. Palun kinkige mulle käsiraamat “Ecxel tobudele”. Paras tumba olen. Aga töö ma ära teen. Keedan suure tassi kohvi (uni on meeletu, õigemini kevadväsimus) ja otsin midagi head kõrvale, panen muusika mängima ja muudkui leian keskmisi. Tänane õhtu on sisustatud. Küllap ka homne päev. Ja reedel siis tuleb veidi puhata ja pashat teha. Selleta pole mingeid lihavõtteid. Rohelist kevadet!
Category Archives: Tudengielu
Alma materis toimuvast ehk ülikoolielust
Ma tahaks natuke vinguda ja kurta, aga ei tohi! See viib niigi olematu motivatsiooni lõputööga tegeleda miinustesse. Parem lähen koju ja hakkan sissejuhatuse jaoks kirjandust lugema. Over and out.
Nõia-alge?
Tänases seksuaalkäitumise loengus moodustati kodutööde grupid. Tegelikult oli õppejõud need enne ise kokku pannud, aga täna sai tööd kätte ja nägi tiimikaaslased ära. Ja kellega ma ühte rühma sattusin? Neiuga, kelle kõrval ma tänases loengus istusin, ja noormehega, kes pidevalt kommentaare ja küsimusi puistab ning selle loengu “kraade” (selline lahe pullivend) on. Pidevalt mõtlesin, et ei taha selle kutiga samasse gruppi sattuda, aga kus sa sellega. Sellist asja on mul ennegi olnud, et mingi mõte hiljem täide läheb. Natuke nõialik värk tundub olevat, aga ei tea, et suguvõsas võimetega naisterahvaid oleks olnud. :-P
No ei saa toksitud neid andmeid
Ma tahtsin täna ekstra tubli olla ja palju-palju andmeid sisse toksida. Aga: alustasin alles kell 17, juhendaja käekiri on kohati lugematu, mul silmad valutavad ekraani vahtimisest, siin arvutiklassis hakkas mul külm ja kodus on veel külmem (küttepuud said otsa ja uued pole veel tulnud), Lica helistas ja kutsus kohvile. Ütlesin esialgu ära, aga kohe uurin, kas pakkumine veel jõus. Olen taas looder, kes lükkab tööd edasi. :-P Ärge teie küll niimoodi tehke, eks ju!? ;-)
No nii, Lica hakkab kohe maale, koju minema. Ei vedanud mul. Eks ma toksin siis natuke veel. :-S
Oh Juudas küll! (Juudas on lahe mees ;-)
Kust see ime tuli, et ma täna varem üles suutsin ärgata ja õppejõu juures enne loengut ära käia? Ju oli hirm tema suhtes see, mis mu ärksamalt liigutama pani. :-P Nüüd pean täna-homme käbedalt näppudel käia laskama ja andmed sisse lööma, sest ta tahab oma märkmikku neljapäevaks tagasi. Aga oh Juudas küll(Juudas on viimasel ajal mul tihti huulil; tavaliselt ikka öeldakse “Oh issand küll!” jms, aga ma kummardan viimasel ajal Juudast), mis käekiri tal on. Mul läheb selle lugemiseks sama kaua, kui muu töö tegemiseks.
Jep, keku, pühapäeval on mul sünna. Ise ka ei saa aru, miks seda tänavu nii väga reklaamin. Edevaks läinud? :-P Juba eelmisel aastal ei olnud mul miskit sünnatunnet, ei ole ka antud hetkel, aga midagi nagu on teisiti küll. No vaatab, mis pühapäeval saab. Kolm päeva varem on nooremal õel kah see tähtis päev, ei saa teda enda varju jätta. Ja Jannol on kaks päeva enne mind. Märtsijänkud.
Muide, Janno käis Slovakkias suusatamas veebruari lõpus ja tõi sealt mulle koguni kaks kingitust. Ma ei tea veel, mis need on, sest pole kätte saanud. Aga alkohol (juua ma niikuinii ei saa) ega punanae pesu (algul lubas selle mulle tuua) ei ole. Ta on nii tuus mees, et päris mis ma sünnipäevaks tahan. Ma vastasin, et sa ju tõid mulle juba kaks kinki, rohkem pole vaja. Võiks ju tema erakordset ja harva esinevat lahkust ära kasutada ning midagi veel soovida, aga ma parem mitte. Saab veel valesti aru ja siis tunnen end tema ärakasutamise pärast halvasti.
Plirts-plärts, käes on märts! Ma ei saa aru, kust pärapõrgust need meeletud miinused tulevad? Viimastel aastatel on märtsi algus ikka soojem olnud, lausa sula. Minu mäletamist mööda sadas kolm aastat tagasi sel ajal vihma, mingit lund ega pakast polnud. Eh, eks külmetame üle selle aja. Ega kevad kah taeva jää! ;-)
6, 5, 4, 3, 2, 1, !
Oi-oi, üks mu lõputööga seotud õppejõud käis just uurimas, kaugel ma oma asjadega olen. Pean homme hommikul varem instituuti tulema ja tema käest välitööde päevikud võtma. Kõik need asjad tuleb arvutisse sisse lüüa, see võtab üksjagu aega, kuna tema käekirjast ei saa alati aru. Brr! Kuidas ma piisavalt vara instituuti jõuan? Ma ju hommikuti nii uimane ja magan viimase minutini. Pean vist äratuse kella 7ks panema, siis saan kl 8 voodist välja. Urr!
Natuke plikadejuttu kah. Käisin täna juuksuris, lasin soengu korda teha (st lõigata siit-sealt). Ja esimest korda elus (!) lasin omal kulme kitkuda. Ise pole julgenud seda tööd ette võtta. Nüüd on natuke teine nägu küll. Valus oli ka, aga mitte väljakannatamatult. Mõned asjad veel teha (ikka ise, ega`s ma miljonär ole, et ilusalongis päev otsa passida) ja olengi pühapäevaks viisaka välimusega neiu valmis. ;-)
“Kandku kellukest või midagi!”
… ütles Kristel koerale, kes ootamatult aia taga haukuma hakkas ja meid ehmatas. Kusjuures oleks tore küll, kui kiisudel-kutsudel kellukesed kaelas oleks. Eriti praktiline oleks aga helkur oma lemmikule kaela riputada.
Eile õhtul käisime Kristeliga Püssikas piimakohvi joomas ja juttu ajamas. Lihtsalt kõndisime linnas ja tee viis iseenesest sinna. Tuleb tõdeda, et koht on oma esialgse võlu kaotanud ja suhteliselt alla käinud: rahvast oli meeletult vähe ja bänd mängis igavaid lugusid. Aga huvitavad olid see-eest meie jutud: vahetasime uudiseid, arutasime suhete-teemal (seekord teoreetilisel plaanil, tuues näiteid elust enesest; nagu psühholoogiatund oleks olnud) ja rääkisime elust üldse. Mõnus õhtu oli.
Täna käisin dekanaadis asju ajamas. No on bitch`id ikka meile seal tööl, alati nii pahurad ja kurjustavad. Tudeng ei ole tõesti inimene. Mida vähem sinna asja on, seda parem. Õnneks on instituudis lahedad inimesed, eriti sekretär K., kes on hästi abivalmis ja rõõmsameelne inimene. Temaga saavad kõik tudengid väga hästi läbi, ta teab meid kõiki nimepidi ja meie muredest ja tegemistest. Ainult kiidusõnad talle.
Ega`s midagi, nautige päikesepaistet ja rõõmsat vabariigi aastapäeva kah! :-)
Turbasamblanädal
Viimased paar päeva on möödunud sarnaselt: loeng(ud), instituudis sammalde määramine hilisõhtuni, kodus öine ahju kütmine. Nii ka täna, kuid selle vahega, et täna ma peaaegu lõpetasin määramistööga. Peaaegu sellepärast, et ühe proovi jätsin järgmiseks korraks, ei jaksanud enam mikroskoopi vahtida. Nüüd tuleb hakata andmeid arvutisse toksima.
Homme on kaks loengut, üks neist kestab õhtuni. Ma nii tubli, et ei kavatse puududa kah. Sel semestril ei olegi veel pausi pannud, sest loenguid vähe, pole nagu mõtet. Kohusetundlik koolilaps. :-P
Näed sa, emme juba muretseb, kus ma olen. Kohe varsti liigun kodu poole. Veider, aga koolist, õigemini instituudist on nagu teine kodu saanud. Oleme siin päris palju ja tihti. Ja me ei tee siin mitte ainult koolitööd, vahel veedame niisama aega (nett ju siin olemas!). Kauaks seda mõnu veel jagub? Ok, head õhtut ja ööd!
Reede, nad ütlevad. Kas tõesti?
Pai mulle, sest käisin täna samblaid määramas. Järgmisel nädalal võtan turbasamblad ette, oh kui keeruline neil on vahet teha. Aga pean tubli olema ja kärmelt liigutama end selles osas. Aeg jookseb maru ruttu. Lõputöö tuleb 20. mail ära anda. See päev pole nii väga kaugel.
Jee, lund langeb! Midagi ilusat mu vaevatud hingele. Olen väsinud, nukravõitu ja tunnen end taas üksikuna. Mitte kogu aeg, aga vahepeal natukene. Sõbrapäev ka tulemas, eks siis näeb kas ja kui palju mul sõpru on. Ei tahaks esmaspäeval veekalkvel silmadega uinuda. Mul tekib aeg-ajalt vajadus teada, et mu sõbrad ikka mu sõbrad on, et nad ikka hoolivad minust. Et kui pole ammu kohtunud ega suhelnud, siis võetakse minuga lõpuks ikka ühendust. Miks peaks alati mina olema see, kes helistab?
Midagi rõõmsat ka: minu sünnipäev ka läheneb. Ja mu peas on tekkimas kingisoovi nimekiri. Ja kui ma pidu hakkan pidama, siis tõesti ainult nende inimestega, kes mulle rõõmu teevad. Olgu neid siis 15 või 5, aga tujurikkujaid ja teisi selliseid ei taha ma enam oma sünnal näha. Aitab küll juba negatiivsetest sünnipäevahetketest.
Siinkohal ka õnnitlused dakile!!!! :-D
Viimase semestri esimene koolipäev
Olen endiselt nohune ja näen välja nagu kuivale jäänud kala, kes õhku ahmib. Sest ma ahmingi vahepeal suu kaudu hingata, ninast ei taha häste läbi tulla. :-P Aga see selleks.
Täna tundus, nagu tuleksin esimest korda loengusse. Nii kaua pole ühtegi loengut olnud, et väike närv tuli sisse. Õnneks jõudsin õigeks ajaks (ma ju krooniline hilineja). Varsti liigun Tiigi tänavasse, et suhtlemispsühholoogia loengut kuulama minna. See on midagi mu enda jaoks. See kukeaasta on üldse ainult mu enda jaoks. Ma pole kukeaastal sündinud, kuid üritan selle aasta endale pühendada. Sest nii kui nii tuleb mul iseendaga kõige enam vaeva näha. Väike ego upitamine.
Vastalasõit jääb vist ära (minul endal), sest külm ilm ei meelita sugugi liugu laskma. Kuklid on küll plaanis. Huvitav, kas liu ärajäämine tähendab, et järgmisel visiidil juuksuri juurde lasen jälle pika patsi maha lõigata? Mitte poisipeaks, aga märgatavalt lühemaks? Tont seda teab…
Pikka liugu (loodetavasti peapõrutusteta) ja vist head kukeaastat ka! :-D