et silmad ei väsiks ja pea ei hakkaks valutama
et saaks selle kauaoodatud rõõmustava kirja
et magistritöö saaks valmis lähipäevade jooksul
et täna saaks juua kakaod ja süüa kohupiimasaiba
et ma peaksin kenasti vastu,

sest ma olen ju nii tubli ja seda kõike väärt?

P.S. ma võingi kõike saada, kui vaid püüan ja selle nimel tegutsen.

Muidugi olen ma väsinud. Neil päevil, mil tuleb palju mõelda ja teha ning magamamineku aeg jääb uude päeva, ei saagi midagi muud tunda kui väsimust.

Teist päeva on kerge peavalu ka. Pea on mõtetest, muredest ja tegemist tahtvate tegude nimekirjadest paks. Eks see võtab energiat ka, ja kui seda õigel ajal ei manusta, siis tuleb peavalu ka ruttu kohale.

Aga mul on 35 lehekülge teksti ja tabeleid ja graafikuid. Ja mitu mahukat lisa. Umbes 10-15 lehekülge peaks veel tekitama, siis ongi kõik. Aega on kaks ja pool nädalat.

Õues on kevad. Ma kirjutan seda vist igal kevadel mitu korda, kuid ei väsi kordamast – mu lemmikaeg on käes. Puud on ilusasti helerohelised, järjest õitseb igasuguseid taimi ja parasjagu soe on ka. Hetkel kisub taevas nii hallikassiniseks, nagu tahaks õhtul meid korraliku vihmaga kostitada. Selle vastu pole mul miskit. Las kallab, saabki mõnusamalt kirjatööd teha.

Pehmemat tooli tahaks.

Kirjanduse ülevaade. Mõned parandused, täiendused, ümbertõstmised.
Akna taga müttab oranž kopp Ealey.
Kirjanduse ülevaade. Vt eespoolt.
Akna taga müttab oranž kopp, ajab mulda laiali.
Esimene peatükk üle vaadatud, keeran lehte. Vastu vaatab metoodika.
Söögipaus.
Akna taga müttab ikka veel oranž kopp.
(Sain alles 10 sekundit enne laulu lõppu aru, et kuulasin jõululugu…)
Kohvi enam alla ei lähe. Liiga palju ilmselt joodud.
Oranž kopp on müttamise lõpetanud. Tagahoovis pole enam songermaad kahe mullahunnikuga, vaid kunstipäraselt laiali lükatud muld. Peatselt tuleb muru ka, ma loodan.
Võtan teise peatüki ette.