Nädala filmid

Kohe näha, et teen tööd ja olen tõbine: pole aega ega jaksu filmidele keskenduda.

Sel nädalal jõudsin vaadata kaht filmi. Elektriteatris vaatasin juba PÖFFi kavas olnud Soome tragikomöödiat “Inimese roll” ning ETV kanalilt vana head filmi “Naise lõhn”.

Filme 29/365.

Tempo on maas

Vahepeal on olnud pikk paus nii blogimises kui ka filmide vaatamises. Viimased kaks nädalat on möödunud mitmesugustel ajurünnakutel, koosolekutel, külas käies ja teistsugustel meelelahutussündmustel osaledes.

Püüan siiski meenutada, milliseid filme olen vahepeal vaadanud. Ühel esmaspäeval vaatasin ära teise osa dokkfilmist “Facebooki dilemma”. Pani taas mõtlema, kas seda sotsiaalmeediat on ikka nii väga vaja. Miks oma andmeid ja elu internetis jagada?

Möödaminnes vaatasin vabariigi aastapäeval “Viimset reliikviat” (Eesti parim seiklusfilm) ja möödunud laupäeval tõsielul põhinevat kokakunsti filmi “Julie ja Julia”.

Eelmisel nädalal käisin üle pika aja kinos. Vaatasime koos tuttavatega parima filmi Oscari saanud linateost “Roheline raamat”. Mul on hea meel, et see film võitis. Kaks tundi möödus kinosaalis naerdes, pisarat poetades, imestades, kuidas küll inimesed nii talumatud ja tahumatud on olnud. “Roheline raamat” on film kahe mehe sõprusest, taustaks rassiline segregatsioon 1960. aastate Ameerikas, aga ka rännak läbi lõunaosariikide ja elude.

Filme 27/365.

“Loomu poolest metsikud”

On reede õhtu ja alles esimene õhtu sel nädalal, mil saan vabalt võtta. Vaatan vaikseks keeratud heliga ETV kanalilt filmi “Loomu poolest metsikud” (“Wild at Heart”), mis pole eelmiste päevade intensiivsust ja meeleolusid arvestades kuigi hea valik. See film pole just tundliku natuuriga inimestele ega ka tuju tõstev meelelahtus. Igal juhul on filme nüüd 19/365.

Nädalavahetuse filmid

Kuna nädalavahetus möödus osaliselt peavalu ja muidu kehva enesetundega, siis vahtisin diivanil teki sisse mässituna suvaliselt telekanalitelt filme. Nimekirja lisandusid “Bridegt Jones’s Baby” (väga kehv film), “Friends with Benefits” (tore ajaviide kenade näitlejatega), “Magic Mike” (kõhulihased ja tantsivad mehed), “Apollo 13” (Tom Hanks seiklemas kosmoses) ja “The Terminal” (Tom Hanks seiklemas lennujaamas).

Nägemata jäi paraku 2015. aastal PÖFFil linastunud “Mustang”, kuid sel nädalavahetusel sobisidki mu kavasse pigem kergema sisuga filmid.

Filme 14/365.

Filmiaasta jätkub

Vahepeal oli igasugust muud tegemist ja filmide vaatamine jäi sinnapaika. Nädalavahetusel puhkuserežiimil olles juhtusin kaht filmi nägema: “Bridget Jones: täitsa lõpp” ja “Mina, Tonya”.

Küllap iga naine tunneb end vahel nagu Bridget Jones: valel ajal vales kohas, valedes riietes ja ütlemas ebasobivaid asju. Aastatega muutub arusaadavamaks tema pesu valik (hehehe!).

Filmi “Mina, Tonya” ma ei plaaninud vaadata, kuid see köitis mu tähelepanu piisavalt, et muud tegevused sinnapaika jätta. Dokumentaalfilmi stiilis tehtud lugu näitas glamuurse elu karmi külge. Mis teha, elu on selline.

Filme 9/365.

Filmiaasta neljas päev

Vaatasin film “Sleeping with other people” Kanal 11 pealt. See film on üks mu lemmik Tartuffi-filme, kavas oli see 2015. aastal. Hiljem näidati linateost kinodes ja nüüdseks on korduvalt olnud ka telekanalitel.

See on armas ja südantsoojendav lugu kahest veidrikust, kes teineteist leiavad. Teiste inimestega nad ei oska olla, teevad ja saavad haiget. Mäletan, et naersin seda filmi vaadates südamest, sest kurvavõitu taustast hoolimata oli see ka lõbus film.

Filme 5/365.