Leidsin ühe intrigeeriva veebilehe. Nimelt on seal kirjas blogide pingerida. Blogid on seal järjestatud Google pagerank’i järgi. Mida iganes see ka tähendab (ei viitsinud põhjalikumalt uurida). Kes julgeb, saab siit vaadata.
Category Archives: Kaheksa
Blogist ja blogimisega seotust
Bittidest molekulid
Kas teate, et Liis ostis piimavahustaja ja meisterdab nüüd imehäid piimakokteile? Sain sellest eile osa.
Istusin ühes tema kahest tugitoolis ning limpsisin ära kolm klaasitäit värskendavat piimakokteili. Jutud sinna juurde muidugi mõista. Mõtlesin küll, et aitab sellest teemast, aga natuke kirusin ikka. Eilne jalutuskäik LR-ga pluss Liisi sõnad aitasid nagu nipsti teema lukku panna.
Blogimaailm ja blogisõbrad – jätkuvalt ei suuda ära imestada, kui sürr see on.
Kevaduitamised algasid
Silja jõudis nii äkitselt Tartusse, et pidi mind natukene Raekoja platsil ootama. Ta soovis mulle õnne ja mina talle. Me mõlemad saime ju aastakese vanemaks. Hiiretipsid, mille ta mulle kinkis, on lihtsalt armsakesed.
Kuna Silja kirjutas pikalt sellest, mida me tegime, siis ma suurt lisada ei oskagi. Oli neli silda kuuest (viiest), olid turistipildid ja kesklinn risti-rästi, oli vaimustus raamatupoes, kõige olulisem lause ja palju muud. Olid sellised jutud, mida MSnis ega telefonis ei räägi. Pikad jutud, mis olid mõeldud meile kahele. Ma täiesti tunnen, et meil on mingi Kalade värk teatud asjade suhtes. Ja viieaastast vanusevahet ei olnud ka kusagil. Ma räägin sulle, et ma tahaksin hoopis sinuga koos Haapsalus koolis käia ja sinu toredate tüdrukutega seltsida.
Ma mõtlen, et peaks puhkuse hilisemaks nihutama ja augustiks Haapsallu kolima. See oleks suurepärane suvi. Ja neid kilomeetreid, mis me koos ära kõnniksime. Ketsidega ja paljajalu, pimedas ja valges. Siljaga koos oli vahva. Ja ma ei vedanud teda salajasse laborisse ega teinud temaga bioloogilis katseid.
Teeme Dakile pulmakingi
Evu:
Minu jaoks on Daki üks huvitavamaid inimesi, kes on minevikust olevikku ilmumisega rõõmsalt üllatanud. Teda on üks ja ainus. Ta on ju Daki! Ja nüüd on tal armastus ja kevadel abiellub ta Rüblikuga. Kujutle sirelilõhnalises kevades Dakit tema elu kaunimas kleidis… On ju armas? Ütlemata suur rõõm ta pärast! :)
——
Marta kirjutas:
kas sa Dakit tead?… 
mina tean ka…
ma vist julgen isegi öelda, et tunnen, olgugi, et päriselus ei ole ma teda kordagi näinud… ma loen teda hommikukohvi kõrvale juba ma-ei-tea-mis ajast… loen seepärast, et usun… minu meelest on ta üks siiramaid ja vahetumaid blogijaid, keda mina tean… ma elan talle kaasa… tunnen kaasa ja rõõmustan koos temaga – vastavalt olukorrale… kas sina ka?… 
just, seda ma arvasingi…
Daki kihlus … Dakil tulevad maikuus pulmad… pulmad – saad sa aru… DAKIL TULEVAD PULMAD!… Dakil tuleb maikuus päev, mis on üks erilisemaid päevi elus… üks ilusamaid ja meeldejäävamaid… kahjuks ka majanduslikult kulukamaid…
Daki on tubli – teeb ettevalmistusi – organiseerib, lepib kokku, arvutab, ootab, unistab ja loomulikult – pabistab ka natuke… hiljuti kirjutas Daki, kuidas ta on unistanud ainult tema jaoks tehtud pulmakleidist… päris tema jaoks ja tema järgi õmmeldust… majanduslikel kaalutlustel tuleb tal aga sellest võib-olla loobuda…
kurb, eks ole… muidugi pole kleit peamine ega mahu isegi vist kümne olulisema pulma atribuudi hulka, kuid sellegi poolest – kes meist ei tahaks, et sel päeval oleks kõik kõige kõige kõige… täpselt nii kõigem, kui unistusteski…
——
Kallis rahvas!
TEEME DAKILE PULMAKINGI TEMA LUGEJATE POOLT… kingime Dakile pulmakleidi raha…
KÕIK BLOGIJAD, DAKI SÕBRAD JA FÄNNID ON PALUTUD ANDMISRÕÕMUST OSA SAAMA…
andmisrõõmust osa saamise juhend:
1. ava oma internetipanga aken või mine lähimasse panka
2. saada oma soovi ja võimaluste kohane kingituse osamakse Eva-Liisa Orula nimele Ühispangas asuvale arvele nr. 10010600658010, soovi korral koos märkuste lahtrisse kirjutatud õnnesooviga…
3. tunne head meelt, et said teha midagi ilusat ühe toreda inimese tarvis…
raamatupidaja kohused võttis enda kanda Eva-Liisa… ta avas enda nimele lisakonto nimega “Teeme Dakile pulmakingi”… kingituse osamakseid saab sinna kanda kuni 14.02.2007… Sõbrapäeval annab Eva-Liisa kingituse koos nimekirja ja õnnesoovidega Dakile üle – siis jääb Dakil piisavalt aega õmbleja, kanga ja tegumoe valikuks…
ideed toetavad: Eva-Liisa, Pirtsu, Bobik, Birxu, Punane-Hanrahan ja Liis
***
et kõik üritusest osa võtta soovijad saaksid võimaluse kaasa lüüa, palume blogijatel seda posti levitada…
Blogisid uurib blog
Nii teie ütlesite 2006
Siin on mõned huvitavamad, naljakamad, armsamad, elutõde sisaldavad ja veel igasugused ütlemised, mida ma aastal 2006 kuulnud-lugenud olen. Mõned neist on ka kategoorias Teie ütlete asju kirjas ja mõned Otseelust.com-is üleval. Ja [nurksulgudes] on minupoolsed kommentaarid.
Aitäh teile, et ütlete!
12.jaanuar
Evu says: tahaks ka uut voodit ja patja ja tekki ja voodipesu ja korterit selle ümber…
L says: võta mees. siis saad kõik selle.
Evu says: ei taha meest, siis ta töllerdab kogu aeg seal korteris. tahan üksi olla ja soovi korral mehe või sõbrad külla kutsuda. ja kui tahan, viskan kõik külalised välja. kui tahan, kutsun kobeda kuti ööseks enda juurde.
31.jaanuar
Kristel: „Juuks möllab.”
[Kareli soengu kohta. Püssirohukeldris.]
LR: „Noorus on täpselt nii kaua hukas, kui ta suureks kasvab.”
Maia
Ööl vastu reedet oli mu unes Maia. Ta oli kirjutanud kas minu blogi kommentaaridesse või enda blogi, ei mäleta enam, et ta on nüüd päriselt Tartus. Et ta otsustas Tartusse jääda. :)
Oksüümoron
Daki on sellest sõnast ja seda sõna kirjutanud.
Oksüümoroni näiteid in english. Ja kui neist väheks jäi, siis siin on veel.
Ja pilt, mille ma juhuslikult leidsin ja miks vastandlike mõistete ühendus mind taas külastas.
———
Dak, neid sinu postitusi lugedes ja samal ajal juhuslikult The Cure’i kuulates tuli mul pisar silma… Tahan tagasi neid kordi, mil istusime punases köögis. Sina, mina ja Maia ka. Nuuks!
Nimest ja kirjapildist
Lugesin blogisid ja kommisin ka mõnda sissekannet ning panin tähele, et erinevates blogides kommides kirjutan oma nime erinevalt. Olenevalt sellest, kuidas see või teine inimene mind kutsub või viitab või kuidas on meie omavaheline suhtlemine, kirjutan kas oma täisnime või hüüdnime. Täisnime kirjutan alati suurte algustähtedega, va. blogspoti kommides, kus niikuinii kõik väikeste tähtedega käib. Hüüdnime kirjutan kas suure algustähega või väikeste tähtedega, kuidas kunagi.
Muidugi oleks korrektne kirjutada ka hüüdnimi suure algustähega, kuid viimasel ajal meeldib mulle internetikeskkonnas kasutada just väikeseid tähti. Põhjenduse olen ka leidnud. Nimelt on väikeste tähtedega kirjutatud hüüdnimi kenam vaadata – kõik tähed on ühekõrgused. Visuaalselt nunnu tähtede kobinatsioon. Ma pole ainult kindel, kas kasutada edaspidi kommides ainult väikesetähelist nime või kahte varianti segamini. Kas mitme nime ja kirjapildi kasutamine segadust ei tekita? Need, kes mind teavad, need saavad aru ju küll, et mina olen. Eks ju? Kas on rohkem vajagi?
Kaks tundi nihkes
Laupäeva ennelõuna leidis mind kollasest bussist, mis suundus Tallinnasse. Linn oli nagu alati: kirju, sagiv ja liiga palju. Kondasin tavakohaselt kaubamajades ringi. Hea, et Mikk tööl oli. Ta lubas mul istuda rohelisel täispuhutaval tumbal, kuid mul tekkis seal väikeseinimese tunne. Aga ta ise oli toredam nagu alati. (:
Ka Silja jõudis linna ning minutiks toimus blogijate kokkusaamine. Me otsisime pargis kohta, kus istuda. Lõpuks ka saime. Milliseid kujusid seal nägi! Ja ma ei mõtle selle all monumente, vaid päris inimesi. Ja tuvid olid muidugi ka. Ja trepi peal oli Mäki kandik, mis oleks sobiv küpsisetordi tegemise jaoks. Kusjuures – Silja ongi selline, nagu on. Hea ja tore tüdruk.
Seejärel ootas meid sõit Kaliimirebase punases autos Arni sünnipäevale. Mõned vanad näod, mõned uued näod. Targad jutud, mis tekitasid minus kohati tunde, et elan liiga kitsas maailmas. Et nii palju on veel teada, aga mina ei tea, et seda kõike on võimalik teada. Nüüd ma sain natuke rohkem teada. Ja Kuriloom on tegelikult ka olemas. Koerahääled magamistoa ukse tagant on päris, mitte lindistatud. Aitäh Arnile ja Katile lahke vastuvõtu eest!
Pühapäeva hommikul ärkasin pärast normaalset und ühe mäe ühes paneelikas. Võõras kohas on isegi minul unega probleeme, kuid seekord mitte. Eks õe juures on ikka kodusem kui mujal. Pärastlõunal ootasin keset munakive ja turiste Arabellat. Läksime šokolaadikohvikusse ning hellitasime end parima šokolaadijoogiga. Nii õdusat kohvikut pole kuskil mujal (Rakvere Art Cafe jääb teisel kohale, tegelt). Kell 17 startis rong, et vahelduva tempoga ja pisukese hilinemisega meid kodulinnadesse tagastada. Tartu võttis mu vastu vihmamärja asfalti ja vaimuga.