Kui vanasti oli vaja end kuskil välja elada, siis sai seda blogis tehtud. Kakskümmend aastat tagasi (tõepoolest!) sai seda teha võrdlemisi anonüümselt ja väikeses blogijateringis. Vahepeal said sellest kohast teadlikumaks teisedki, aga ilmselt on see paik juba ammu unustuse hõlma vajunud, ainult ise käin piilumas ja kultuuripäevikut üles märkimas. Nii et ma katsun siin nüüd poolanonüümselt end natukene välja elada.

Olen teist päeva pärast puhkust tagasi tööl ja ütlen ausalt, et ma polnud selleks valmis. Polnud valmis selleks veidraks ärevuseks, närvilisuseks, kohe-jään-haigeks-tundeks, mis mind viimastel päevadel on närinud. Ausalt öeldes see võib olla mitu asja: vihma kätte jäämisest ja jahedamatest ilmadest; magamatusest ja vähesest söömisest; Gilmore’i tüdrukute tasemel kohvi joomisest; päriselt mingist haiguspisikust … Mine sa võta kinni, mis see on ja kui kaua selle möödumine aega võtab.

Mõistlik magamamineku aeg juba mööda lastud, seega hakkan magama sättima.