Uue aasta esimene tööpäev algas kell 7.30, kui suundusin põhimõtteliselt otse voodist arvuti taha. Pidžaama ja villane kampsun seljas, uus hommikune teleprogramm taustaks mängimas sai aasta alguse tavapärane pressiteade saadetud kõikvõimalikesse kohtadesse kanalitesse.

Millalgi ennelõunal jõudsin lõpuks hommikuste võileibade meisterdamiseni ja pärast mõnetunnist tööd tundsin, et hakkan ära vajuma. Arvasin, et saangi tööpäevale joone alla tõmmata, sest tunnid hakkasid täis tiksuma, aga ei – tegemist oli veel. Väike turgutav kohvipaus ja nipet-näpet asju veel. Ja veel ja veel … Kuklas tikus mõte, et uue aasta esimesel tööpäeval ei pea kogu tööd korraga ära tegema, aga juba olid kerkinud kuhjad ja homseks, ülehomseks ja järgmisteks päevadeks. Oeh!

Lõpuks tõmbasin tänasele joone alla. Eks homme ole ka (töö)päev.

PS. Ma ei usu, et nii, nagu möödub su uue aasta esimene päev, nii möödub ka ülejäänud aasta. Möödub ikka nii, nagu läheb.