Vahepeal on olnud pikk paus nii blogimises kui ka filmide vaatamises. Viimased kaks nädalat on möödunud mitmesugustel ajurünnakutel, koosolekutel, külas käies ja teistsugustel meelelahutussündmustel osaledes.

Püüan siiski meenutada, milliseid filme olen vahepeal vaadanud. Ühel esmaspäeval vaatasin ära teise osa dokkfilmist “Facebooki dilemma”. Pani taas mõtlema, kas seda sotsiaalmeediat on ikka nii väga vaja. Miks oma andmeid ja elu internetis jagada?

Möödaminnes vaatasin vabariigi aastapäeval “Viimset reliikviat” (Eesti parim seiklusfilm) ja möödunud laupäeval tõsielul põhinevat kokakunsti filmi “Julie ja Julia”.

Eelmisel nädalal käisin üle pika aja kinos. Vaatasime koos tuttavatega parima filmi Oscari saanud linateost “Roheline raamat”. Mul on hea meel, et see film võitis. Kaks tundi möödus kinosaalis naerdes, pisarat poetades, imestades, kuidas küll inimesed nii talumatud ja tahumatud on olnud. “Roheline raamat” on film kahe mehe sõprusest, taustaks rassiline segregatsioon 1960. aastate Ameerikas, aga ka rännak läbi lõunaosariikide ja elude.

Filme 27/365.