Sel nädalavahetusel muutub ilm sama sagedasti kui telekapuldiga kanaleid klõpsides, kui midagi vaadata ei ole. Kord on sinine taevas, siis jälle hallid pilved ja õhus keerlevad lumehelbed. Majanurga taha, kuhu päike ei ulatu, tekib rohetama hakkava muru ja katva lumevaiba vahele piir nagu muinasjutus 12 kuust. Ühel hetkel on nii, teisel naa.

Minu elu on jätkuvalt ühel hetkel nii, teisel naa. Vahel on suur rahulolematus, siis tundub, et ehk pole häda midagi. Samas pole sisemist rahulolu, et niimoodi võikski jätkuda. Pole ka seda imetabast südamehäält ega kõhutunnet, mis aitaks taaskord suuri otsuseid teha. Ma oma minemistega olen varsti vist nagu naljanumber… No ei leia seda, mis paneks silmad särama ja tekitaks äratundmisrõõmu. Ja pole jaksu ja aega ja nii edasi… Selline lõputu nõiaring.