Kirjutasin mõni aeg tagasi ennustusest. Mis siis 2. märtsil juhtus?

Sel päeval oleksin võinud koju jääda. Päev möödus nagu vati sees. Olin täielik udupea. Kuna ennelõunal sai telefoniaku tühjaks, siis ei teadnud ma ka kellaaega ning unustasin ära ühe kohtumise. Teisele napilt jõudsin.

Kuna suurem osa tööpäevast olin telefonita, siis võis juhtuda, et mõni oluline kõne jäi saamata. Muidu küll midagi suurt ja tähenduslikku ei uuhtunud. Või juhtus, aga mõju jõuab minuni hiljem?

Ühesõnaga – oli üks udune päev, ei muud.