Kuldne-kirju sügis on käes. Hommikuti ja õhtuti on piisavalt külm, et sõrmeotstest näpistada, kui kindaid käes ei ole, ja teha jäädraakonit. Tead küll — puhud taeva poole hingeauru nii, nagu draakonid tuld purskavad. Pimedatel õhtutel hoovis seisatades lükkan pea kuklasse ja loen tähti. Suure Vankri ja Orioni vöö leian tavaliselt üles. Vahel ka Väikese Vankri. Muid tähtkujusid ma otsida ei oska.

Iseenda otsimisega tegelen jätkuvalt. Kadusin niimoodi ära, et otsimine võtab aega. Võib olla endist mina polegi mõtet otsida? Tuleks ennast uuesti luua? Sebimist ja sahmimist on palju, nii et rahulikuks ja süvenenud endasse vaatamiseks pole mahti. Või ongi see segane periood üks osa uue mina kujunemisest? Läbi segaduste tähtede poole?