Facebook küsib “Millest mõtled?”. Vahel on kiusatus ausalt vastata, millest mõtlen ja kuidas end tunnen. Nii et kõik saaks teada.

Tegelikult ei ole muidugi kõigil vaja teada, mida ma viimasel ajal läbi ja üle olen elanud. Seda on palju, liiga palju minu jaoks. See on mu ära kurnanud, väsitanud, läbi raputanud. Ma tunnen end üksildasena. Mu vaim on väsinud. Keha samuti. Mu hing on ribadeks kistud. Ma jätkuvalt ei ole end üles leidnud või suutnud end uuesti luua. Mu seljas on noa- ja kirvehaavad, mille paranemine võtab kaua aega.

Tahaks, et küsimused saaks vastused ja ma saaksin aru, miks niimoodi juhtus. Tahaksin jälle inimesi usaldada. Tahaksin, et keegi mind kallistaks ja ütleks, et kõik saab korda.

(Ma tean, et ühel päeval saab.)