Mul on mure. Ma tunnen, et ma muretsen liiga palju. Muretsen probleemide pärast, mida ei saa kohe lahendada või mida ma ei saagi lahendada. Muretsen ja… lükkan probleemide lahendamist edasi. Selmet asjaga tegeleda, ma muretsen.
Muretsen ka asjatult sündmuste pärast, mida pole toimunud, mis on vaid minu peas, ja mis üldse ei peaks isegi mu peas olemas olema. Muretsen pisiasjade pärast, kuigi tegelikult pole vaja, sest küll kõik sujub.
Ma olen nagu mingi muretsejanna, muretsemise kuninganna. Ma tõesti peaksin igasuguse asjatu muretsemise maha jätma.
40% meie muretsemisest puudutab sündmusi, mis kunagi ei juhtu.
4% meie muredest puudutab sündmusi, mille suhtes me saame midagi ette võtta.
100% pingutusest, mis me muretsemisele kulutame, on kasutu.
Psühholoogiaajakirjast lugesin neile faktidele lisaks ka prokrastinatsioonist ja hakkasin mõtlema, et mis siis, kui mul see on… Mind küll!
Eestlased on ju vana “muretseja”-rahvas. Muretsetakse auto, maja, kaasa, lapsed… Muudkui muretsetakse :)
Njaa, Sepp… Vot sinu loetletud “asju” pole ma endale veel muretsenud. Vist ei tasu hakata endale tüli tegemagi? :D
Minu muretsemised on rohkem nagu mõttelised, “peas kinni”. See häiribki kõige enam, et ma ei saa neid peast välja.
Asju (esemed jms) ma tavaliselt ostan, soetan või hangin.