Laupäeval, 30. juunil toimus Tartus laulupidu. Üristue õige nimi oli Popkooripidu ning seal laulsid tuntud eestikeelseid laule laste- ja noortekoorid ning tuntud solistid. Minu meelest peakski üks korralik laulupidu just selline olema. Lauldakse laule, mida kõik teavad ja suudavad kaasa laulda. Muidugi, eilsel peol jäi siiski üks oluline komponent puudulikuks. Eestlane on paraku igav rahvas. Nad ei julge kaasa elada. Istuvad, vahivad ja kuulavad. Ideaalsel peol oleks kogu see mass kaasa elanud lauldes ja tantsides. Lava ees oli ruumi küll. Siis oleks korralik pidu olnud.

Esmaspäeval näen, kuidas lätlased Bryan Adamsi kontserdil kaasa oskavad elada. Mina küll kavatsen end vabalt tunda, kaasa laulda ja tantsida. Muidu oleks ju igav. Vaguralt muusikat kuulata võib kodus tugitoolis istudes ka.

Ostsin kahe euro eest kilo maasikaid, selliseid närtsinud ilmega. Mis siis. Õhtusöögiks sobivad küll. Jah, kavatsen ise kõik ära süüa, sest kedagi pole ju siin, et jagada.

Vaatasin need jalgpallurid ka üle. Minu meelest täitsa tavalised välismaa mehed. Lihtsalt teevad palju sporti. Nii et jätkuvalt see mäng ei avalda mulle muljet. Piisaks ju ainult penaltite löömisest?

Maasikas, mmm…