Alates tänasest ei ole ma enam õpetaja. Olen nüüdsest täiskohaga spetsialist kuue samba taga.

Õpetaja kutset ei ole minult võetud, kuid õpetajana ma enam ametis pole. See oli praegu minu valik, pika ja vaevalise protsessi tulemus. Kuus aastat oli piisav, et ära näha selle töö rõõmud ja mured, plussid ja miinused nii töö kui minu enda seisukohast. Millalgi ehk naasen sellesse ametisse, kuid loodetavasti sisemisest soovist, mitte sundolukorra tõttu.

Tänavune suvi on esimene alates 1990. aastast, mil mul pole pikka suvepuhkust. Olen sellega nii harjunud, et “korralike” inimeste 28 päeva puhkust tundub häbematult vähe. Umbes pool sellest ajast on mul juba kavandatud. On see hea või halb? Õilsaks logelemiseks ja usinaks suurkoristuseks peaks ka ju aega võtma.

Igal juhul on töölt lahkumine kummalises udus möödunud, kuigi ma ise soovisin seda. Eks vaatan, mis edasi.