Hetkel ahvatleb mind idee helistada ühte töökohta ja teatada, et hommikuse vihmase retke järel olen “haigeks jäänud” ning ära jätta õhtune tund. Parema meelega keeraks end teki sisse, jooks veel sooja kakaod, kuulaks Dramamamat ja loeks. Näiteks mõnda neist raamatutest, mille selle aasta jooksul soetanud olen või siis neid naisteajakirju, mille õde kunagi tõi (ringlus, noh). Õues on nii märg ja ma juba sain korra märjaks, nii et ei meelita miski mind õue.

Homse päeva jätaks ka vahele. Reede võib tulla, kui ilm ilus on. Ja siis on juuni (=õppeaasta läbi)! Aga noh, peab vastu pidama. Koera saba ja muu selline värk.