Mõlgutasin pikalt mõtteid, kuidas võiks sügiskaamose vastu võidelda või seda valutumalt üle elada. Ei saa öelda, et sügis mu lemmikaastaeg on või et ma seda ka vihkaksin, kuid omamoodi rusuv on ta küll kohati.

Kindlasti aitab tuju parandada unistamine. Ka väikestest asjadest unistamine võib olla tulemuslik, sest need unistused võivad lihtsalt ka teoks saada. Nagu mul ükskord juhtus.

Kui vähegi on ilma, on hea jalutama minna. Toomemäele langenud lehtedesse sahistama ja hobukastaneid taskusse korjama. Jõe äärde viimast sooja päikest püüdma. Või mere äärde, kus õrn tuul pea puhtaks pühib mõtetest ja olemise kergemaks muudab.

Muidugi, jalutama võib minna ka vihmase ilmaga. Kummikud jalga, vihmajakk selga ja vihmavari pea kohale. Siis on mõnusam – saab lompidest läbi astuda, kuulata piiskade sabinat varjul. Ja pärast seda astuda sooja tuppa, teha üks tass sooja kakaod.

Võib ette võtta raamatu “Mittemidagitegemise kunst” ja sealt valida endale sobiva õilsa logelemise mooduse. Või läbi sirvida kõik kinke- ja mõtteraamatud. Lugeda diivanil keras mõnda hirmkaua lugemist oodanud raamatut. Või kui pea ei võta, siis varustada end kasvõi eelmiste aastakäikude naisteajakirjadega ja sirvida neid huumorivõtmes.

Sõbrad. Jah, sõbrad on ju ka kusagil olemas ja võimalik, et samuti sügiskaamoses. Sõber kaasa ja kinno mõnda jaburat Ameerika romantilist komöödiat vaatama. Võib ka kodus vaadata. Rääkima ju ei peagi alati, vahel võiks ka naerda või lihtsalt koos olla.

Või jah – rääkida, rääkida, rääkida juttu nii palju nagu ammu pole seda teinud. Kõigest, mis pähe tuleb. Või pigem kõigest positiivsest, mis pähe tuleb.

Ja kallistada.