Ikka ma ei saa rahu. Ikka närib sees. Nagu jookseks mööda spiraali või ringi. Olen alguspunktiga kohakuti. Jälle seal, kus kõik algas. Ma ei taha seda enam uuesti läbi teha. Miks ma jõudsin sinna tagasi, mitte ei liikunud edasi? Miks kuradi pärast ei suuda ma sellest hallist, jalgade ümber takerduvast villast vabaneda? See kisub mind pikali. Miks kuradi pärast see juhtub? Miks ma nii teen, et saan haiget ja teen haiget?

Püüan leida vähemalt kolme positiivset asja, mis selles olukorras on. Hädavaevu suutsin ühe leida. Jah, see on suure kaaluga, kuid ma vajaks midagi veel, et negatiivse poole pealt positiivse poole peale saada.

Oleksid enam ei aita olnud muuta. Oh, suudaks ma end kokku võtta ja muuta seda, mis ees. Nii et oleks hea, halva maitseta suus.

Ja mulle meeldiks siiski see tass teed juua…