Muidu oli kõik kenasti, aga ma ise oskasin jälle asjad enda jaoks nässu keerata. Millal ma ometi õpin seda mitte tegema?

Täna kahetsen. Kahtesesin juba eilegi ja arvasin, kui elektrooniline kell lõi ette 00:00, et ma olen juba ära kahetsenud ja kuna uus päev on käes, siis läheb kõik paremini. Aga ei. Uni võiks ju meelt parandada, aga näed sa, see vastik kahetsus ja oleks-poleks hiilib ikka ja jälle ligi. Sest tegelikult oleks ju võinud eile väsimuse ära unustada, nõuda valjuhäälselt tähelepanu ja ennastunustavalt nautides seltskonda sulada. Selle asemel lasin jalga, pagesin nina löristades koju.

Oleks võinud täna ärgata ja mitte meenutada eilset. Pakkida seitse vajalikku asja ja jälle minna, mõtlemata sellistele (olulistele) küsimustele nagu majanduslik seis ja logistika. Oleks läinud ja end hästi tundnud. Või kui poleks? Kui oleks ikkagi olnud üksinda ja rahutusega hinges? Vat ei tea ette, millal su ootused täituvad ja enamgi veel, nii nagu ei tea ka ette, mil su isegi väiksed ja tagasihoidlikud ootused kerge vinena õhku haihtuvad.

Ja siis tunnedki end tobedalt, ebamugavalt ja ainuke mõte on ära minna. Kuigi seegi on natukene tobe. Ja kas sind palutakse jääda või hoitakse tagasi? Noh, kui sa ei suuda isegi öelda, miks sa ära lähed, vaid lihtsalt lähed, siis… Ma räägin ju, et rumal tüdruk. Vahel võiks keegi kinni hoida, paluda jääda, mitte lihtsalt minna lasta.

Ma pean ruttu ära kahetsema kõik, mis kahetsusväärne on selle loo puhul, et see homme ja edaspidi mind enam ei segaks. Läks, nagu läks. Eks tuleb mõni järgmine kord, mil tuleks siis ikka meeles pidada, et kahetseda tuleb tegemata asju, mitte tehtut.