Lõpuks ometi! Kartsin, et stress ja pinged söövad mu enne ära, kui puhkus algab. Õnneks nii ei läinud. Viimase kolme nädala pidevad siia-sinna sõitmised hoidsid kontorirutiinist eemal ja see ilmselt aitas stressi leevendada. Ühe kiire-kiire asja sain ka ülemuse nõusolekul veel edasi lükata.

Tänasest algas puhkus ja minu esimene plaan oli magada nii kaua, kui tahan. Tehtud. Teine plaan on täna mitte midagi erilist teha. Isegi jaanitule(de)l käimise jätan vist vahele. Eile juba üht tuld nägin kontserdil “Ütles, Lembitu!”. Kahju, et Dramamamale häbematult vähe aega esineda anti. Ja võib olla teen üldse hullu tüki ja tükin homme Rakverre sealsele jaanipeole. Mis teha, kui ma selline imelik olen!

Jah, eile jälle seletasin, et mina pole juba ammu enam nõus oma soovidest ja tahtmistest loobuma ainult selle pärast, et sõbrad-tuttavad nendega kaasa ei tule. No miks ma peaks üksinda kodus istuma, kuigi mul on tahtmine tantsima minna, ning ükski sõbranna-sõber ei taha/viitsi/saa kaasa tulla? Või kui mul tuleb spontaanne ja hullumeelne idee sõita Eestimaa teise otsa üksinda peole? Muidugi, ma saan aru, et lapse või laste kõrvalt on raske nii äkitsi kuhugi minna või et elukaaslane ei pruugi ideed heaks kiita või et mõni tahabki vähemalt paaripäevast etteteatamise aega. Aga ikkagi – mul pole mahti oodata. Mina tahan praegu elada ja teha mõtted teoks. Kui ma just ise enda takistuseks ei saa.

Seega – pidage Võidupüha ja jaanilaupäeva just nii nagu soovite, aga kui teid kuhugi äkitselt kutsutakse, siis mõelge korraks. Teist korda ei pruugi sellist kutset tulla. Ja nagu pulmas öeldi – alati minge, kui teid kuhugi kutsutakse, sest kunagi ei või teada, kellega te seal tuttavaks saate.