Juba eile tumenes taevas ja sadas. Vihma ja kirsiõisi, nagu keegi kirjutas. Täna taevas urhatas paar korda ning sadas taas. Vihma. Sajab siiani.

Jalutasin teisest linna otsast koju. Hakkas sadama. Ma ei mäletagi, mil viimati mõnusat sooja vihma tunda sain. Kõndisin mööda ühest majast. Ukse vahelt kostus ema pragavat käsutamist kahele poisikesele, et nad tuppa läheksid. Et märjaks saavad. Mõtlesin, et lasku lastel õues mängida, kui vihm neid ei sega. Ta võiks lastele ju sooja kakao teha ja kuivad riided valmis panna.

Mõnus on tulla vihma käest tuppa, tõmmata kuivad riided selga ja sokid jalga ning juua sooja teed. Ja kui kass ka veel sülle poeb… Olgugi et jätab süle pärast karvaseks.

Kell on üks ööd. Ma võiksin magada…