Reede, 17. detsember 2010 oli üks tore päev. Paar tundi toreda arsti, rahuliku opiõe ja kohusetundliku assistendi M. seltsis ning ma näen taas. Prillideta.
Esialgu on veel pilk kohati udune, sest silmadel tuleb õppida uuesti fokuseerima, ning kaks nädalat tuleb ettevaatlik olla. Aga ikkagi – ma näen täitsa ise! Pärast 17 aasta pikkust prillide kandmist on see ikka väga äge! Küll silmad õpivad uuesti nägema ja aju saab aru, mis värk on. Taastumine käib ikka opi juurde. Aga… ma näen! Ma näen! Ma näen! :D
(y)
Oi, Evu, kiiret ja kerget taastumist. Ja palju, palju õnne ka. Ja ilusat jõuluaega.
:)
oo, kui lahe! palju õnne!!!
ma ise heietan viimasel ajal ka jälle opimõtteid, loodan, et saan ka kunagi. kõik järjest teevad ja innustavad mind :)
oo, lahe, värvikat ja teravat uut aastat!
Suurepärane! Aga muide – ka prillidega nägid Sa väga kena ja armas välja.
Aitäh heade soovide eest! :)
Nii mõnigi on öelnud, et prillid sobisid mulle ja no et ma saan nüüd ju nullklaasidega raame kandma hakata :D Esialgu on veidi harjumatu küll, kui prille kogu aeg ninal pole. Ent nüüd on mul võimalus ülbed rockitšiki päikseprillid ette lajatada ja seiklema minna :)