Elu on huvitav, kui ootamatused ja üllatused vastu võtta ning vajadusel püüda neisse suhtuda kui väljakutsetesse või kasutada musta huumorit vürtsina.

Neljapäeval algas pikk nädalavahetus salsaõhtuga punases ja hämaras Pierre tagabuduaaris. Isegi kui pausid sisse tekivad, siis on hea tõdeda, et tantsimine ja igasugune trenni tegemine mõjub nii kehale kui murtud vaimule tervistavalt. Nii et ma jätkan igal võimalikul juhul salsa tantsimist ja teistes trennides käimist.

Hea on ka väljas käia. Ma ei saa öelda “kodust väljas”, sest kodu pole. Elamiskohast ära käia on küll hea, sest miski ei hoia seal kinni. Nii saigi reedel tagasi kesklinna tuldud pärast tööpäeva ja absoluutselt ei kahetse. Olgugi et tagasitee läbi külma öö oli pikk ja tüütu.

Oli heamuusika ja kolemuusika, on uued raamatud ja film järgmiseks esimeseks lumeks, oli öine Küüni tänava promenaad, oli ootamatu ja sõbralik seltskond ning tore.

Kuna üheks märksõnaks on sel nädalavahetusel olnud Tanel Padari treenitud keha kiitmine nii nais- ja meesarvamusliidrite poolt, siis üks lugulaul lõpetuseks.

P.S. See postitus on peamiselt meeldetuletus iseendale, et tegelikult on kõik enda teha. Ja et maruhea on olla.