Ei jäänud muud üle, kui alla anda ja üks koht lihsalt ära võtta. Kusjuures, mitte millegi vahel polnud enam valida ka. Tsiteerin: mitte essugi pole saada ka. Vähemalt on koht, kus asju hoida ja magada. Kena ja suur tuba iseenesest. Ainult et… agasid ka üksjagu. Neist ma rääkida ei taha hetkel.
Mul ei olnud muud valikut.

Päris alla ma siiski pole andnud. Ma otsin edasi. Pean natukene pausi ja otsin edasi seda kohta, kus saaksin mitu aastat rahulikult elada ja mis oleks kodune koht. Mitte elukoht, vaid kodu. Umbes nagu ühikatuba (sest see oli esimene) või nagu Tiigi tänava korter (sest siin oli hubane), kuid veel parem.