Natuke supersuhkrust juttu.

Kuulan ansambli The Soundtrack of Our Lives loomingut. Avastasin nad tänu Rootsi filmile “Mehed ujumistrikoodes” (“Allt flyter”), mida ühel vihmasel õhtul kinos vaatams käisin. See oli ikka täitsa naljakas ja tore filmikene ettevõtlikkest meestest, kes hakkasid sünkroonujumist harrastama.

Taevas on suur helekollane, veidi plekiline kuu. Hiilib teine tasakesi kaseladva varjust välja ja üle taeva.

Köögis tõmbab kibuvitsatee ja kapi peal ootavad küpsised ja meepurk.

Lisaks oli mul täna pikk kõne ühe tuttavaga, kel on suur plaan ja kes minuga ses asjus konsulteeris ja abi palus. Ja ma sain sabaotsast ninaotsani kiidetud oma tubliduse eest.

Mis võiks olla veel toredam ühel augustikuu õhtul? :)

Tegelikult…

Seda laulu, mida otsisin, ikkagi ei leidnud.

Paljajalu toas ringi käia polegi enam nii mõnus, sest varbad hakkavad külmetama.

Kibuvitsatee on solgutamistee ja peale nende küpsiste muud head kapist ei leidnud, kuigi tahaks.

Tuttava abistamine tähendab mõningast vaevanägemist ja ajakulu, ning loodetavasti tasub ära.

Ja Naabripoiss on kah täiesti silmapiirilt kadunud mees pärast Armastuse pidu. See tähendab, et mul on väheke igav.

Tegelikult… on kõik siiski hästi ja kui ise positiivselt suhtuda, jääb ka niimoodi.